31. märts 2014

Arvamus: puuetega laste eraldamine ei ole lahendus

Selline arvamuslugu 28. märtsil ilmus Postimehes Kari Käsperilt, mis oli huvitav ja eluline ning panen selle siia. Olen arvamusel, et kui puudega inimesi ja lapsi juba varases lapsepõlves eraldada, siis on neil raske ka tulevikus vajalike ja väärtuslike ühiskonnaliikmetena elus osaleda. Koduõpe ja kaitstud töökeskused on vähestele vajalikud, kuid kaasamine peab algama juba varakult ja kõiki ei pea erihooldekodudesse suunama, sest saab ka teisiti. 

Kari Käsper: puuetega laste eraldamine ei ole lahendus

Intellektipuudega lastel on õigus saada sama head haridust kui teistel lastel ja koos teiste lastega, kui puude raskusaste seda vähegi võimaldab. Segregatsioon tähendab, et puuetega lapsi hoitakse teistest eraldi ja see alandab kõigi laste hariduse kvaliteeti.

Kui võrrelda vaimse puudega inimeste võimalusi iseseisvaks elu Eestis ja lääneriikides, vaatab vastu kurb reaalsus. Eestis sündimine tähendab väiksemat tõenäosust, et inimene saab ise hakkama, saab käia tööl või luua oma pere. Probleemi juured on ühiskonna hoiakutes, mida ilmekalt näitas ka hiljutine haridusinimeste avaldus, milles kritiseeriti haridus- ja teadusministeeriumi kaasava koolihariduse teemat. Selmet võidelda suurema toe eest kaasava koolihariduse pakkumisel, saatsid haridusinimesed ühiskonnale sõnumi, et vaimupuudega lapsed ei peakski üldse tavakoolis käima.
Ükskõik, kui hea õppemetoodika ja õpetajaskond on erikoolis, ei saa laps sealt tavakooliga võrdväärseid kogemusi ja oskusi, millega hakkama saada pärast kooli tööturul ja iseseisvalt ühiskonda panustades. Koolil on oluline roll mitte ainult teadmiste andmises, vaid ka laste muul moel eluks ettevalmistamises. Koolis õpitakse suhtlema endast teistsuguste inimestega, õpitakse koostööd. Võttes vaimupuudega lapselt võimaluse õppida teistega koos tavakoolis, vähendab see tema võimalusi tulevikus iseseisvalt hakkama saada ning võimalikult täisväärtuslikku elu elada. Ka tavakooli õpilane jääb ilma kogemusest ja teadmisest, et ühiskonnas on erinevad inimesed, sealhulgas intellekti- ja vaimse puudega inimesed, oskusest nendega lävida ja koostööd teha.
Puue ei ole puudega inimese probleem, see on ühiskonna probleem. Riigil on kohustus luua kõigile ühiskonna liikmetele võrdsed võimalused ühiskonda panustamiseks ja võimalikult täisväärtusliku elu elamiseks. Selle saavutamise oluline osa on kaasav kooliharidus. Kohustus pakkuda puuetega lastele võimalus õppida koos teiste lastega tavakoolis on kirjas näiteks puuetega inimeste õigus­te konventsioonis, mille Eesti ratifitseeris paar aastat tagasi, ent mille rakendamine edeneb visalt. Põhjendamatu segregatsioon on puuetega laste diskrimineerimine ja nende inimõiguste rikkumine.
Võrdsetest võimalustest võidavad paljud puudega inimesed, kes kodus istumise asemel saavad võimaluse eneseteostuseks, käies tööl, luues pere ja elades võimalikult iseseisvat elu. Ühiskond võidab, sest ühiskonda panustajate ja selles osalejate arv suureneb: puuetega inimesed ostavad kaupu ja teenuseid, maksavad riigile makse, loovad kultuuri ja rikastavad kõigi elu. Ka plaanitav töövõimereform on kantud sarnasest lähenemisest.
Töövõimereformil on õilis eesmärk: puuetega inimesed peaksid käima tööl, välja arvatud juhul kui see võimalik ei ole, mitte vastupidi. Aga üksnes reformist ei piisa, et olukord muutuks, kui tööandjate ja ühiskonna hoiakud ei ole sallivad (näiteks kui klient keeldub puudega teenindajalt abi küsimast). Seetõttu on vaja tööhõivereformiga seoses tõsta oluliselt ühiskonna teadlikkust ning kindlustada puuetega inimesi kaasav kooliharidus, sest selles peitub sageli edasise tööhõive ja iseseisva elu võti. Samuti on tähtis muuta võrdse kohtlemise seadust selliselt, et see keelaks puuetega inimeste diskrimineerimise ka mujal kui tööelus, sealhulgas haridusvaldkonnas, sest ilma võrdsete võimalusteta haridust saada ei saa ka tööturul läbi lüüa.

Kommentaare ei ole: