Airi Värnik: Iga inimene on eriline
AIRI VÄRNIK arst
27.juuli 2014 15:14
Traditsiooniline meditsiin on inimest ja tema tervist alati tervikuna käsitlenud. Mõjutati küll erinevalt teatud tervisehäirete nüansse, kuid terviklikkuse printsiip jäi valitsema.
Organismi terviklikkuse printsiip on peavoolus üsna kaduma läinud. See juhtus siis, kui jõukus majja tuli, kui oli võimalik hakata keha toimimist täpsemalt uurima. Me teame üksikute organite funktsioone üha sügavamalt, iga organi jaoks on tekkinud mitu omaette meditsiiniharu. Euroopa Liidu arsti erialade klassifikatsioonis on välja toodud 49(!) eriala, Eestis on kinnitatud 39 põhieriala.
Kõikvõimas ravimitööstus
On loomulik, et kui me midagi uurime, siis on meetoditeks analüüs ja süntees. Peamiselt analüüsi staadiumis me praegu olemegi. Lääne kultuuridele on omane tugev analüüsivõime, ida kultuurid ei unusta või isegi eelisarendavad sünteesi.
Me küll tõdeme, et organid on omavahel seotud, tunnistame, et närvisüsteem juhib organismi tööd ja et tagasiside käib hormoonide kaudu, kuid me ei tea eriti palju vaimutegevusega seotust, õigemini, teame killukesi. Teame raku ehitust ja füsioloogiat, kuid vaid aimame, et igas rakus on ehk ka vaimne alge.
Hing, vaim, meel, spirituaalsus on veel defineerimata, müstilisedki mõisted. Arvame, et psüühika asub ajus. Idameditsiin ei tunnista pelgalt aju psüühika asupaigana, nemad ütlevad, et kõikide organite ja kudede koosmõju moodustab chi – elueliksiiri. Päris kindlasti ei tea me aga seda, mis on teadvus/hing ja kus ta asub. On ta üldse inimese kehas või sellest väljaspool.
Euroopa Liidu arstierialade hulgas on vaid kolm vaimutegevust puudutavat eriala: psühhiaatria, laste ja noorukite psühhiaatria ning neuropsühhiaatria, viimast Eestis kinnitatud ei ole. Siiski suund, et vaimne tervis on tervises olulisel kohal, on hakanud juurduma, näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) defineerib tervist kui täielikku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumist. WHO kampaaniates on olnud loosung “Ei ole tervist ilma vaimse terviseta”.
Keha terviklikkus organite kogumina ning keha ja vaimu ühtsus oleks nagu aktsepteeritud, kuid ravis see eriti ei kajastu. Oleme peent tööd teinud ja õppinud mõjutama neid kilde organismist, mis mahuvad kitsasse uuritavasse vaatevälja. Ka tulemusi on saadud, üsnagi imekspandavaid. Eluiga on pikenenud, kuid tervena elatud aastaid ei ole lisandunud.
Kui loeme ravimite kaaskirju, on selge, et tulemus saavutatakse selle hinnaga, et ravides üht organit võib saada kannatada mõni muu organ. Tekib ravimise ahelreaktsioon: ravitakse kõrvaltoimete kõrvaltoimeid ja siis veel kõrvaltoimete kõrvaltoimeid. Me ei saa kahjuks unustada ka seda, et ravimitööstus on paisunud relva- ja kosmeetikatööstuse kõrval väga jõuliseks ja laiahaardeliseks äriks.
Ma olen kaugel sellest, et öelda: ära (eri)arsti juurde mine, ära võta arstirohtu, ära pea kinni ravirežiimist. Tahan vaid öelda, et iga inimene on uunikum. Arstide ravijuhised on keskmise juhtumi kohta. On hea, kui leiate arsti, kes näeb teid ainukordsena ja mõtleb sügavalt just teie raviplaani üle. Lõplikud valikud ja vaimne suunitlus tervenemisele on meie endi peal.
See, kes külastab mitmeid arste ning kelle perearst ei tea, mitu peotäit ravimeid tema nimistus olev patsient kokku tarvitab, seab oma tervise ohtu. Tegelikult tohtrid isegi kurdavad, et patsient ei tunne end arstil käinult, kui talle ravimeid ei määrata. Sageli tulevad arstid vastu patsiendi ootusele ja siis kiidab neid ka ravimitööstus. Kurioosum on see, et psühhiaatrid ei tohigi perearstiga jagada teavet ühise patsiendi kohta.
Tugevate ravimite tarvitamine tähendab idameditsiini järgi veel seda, et kontroll ravitava organi töö suhtes antakse enda käest ära. Organismi terviklikkus, tema iseparanemise võime saab kannatada, sünteetilised ravimid võtavad juhtimise üle.
See on vajalik ägedate haiguste ja seisundite korral, kuid järelravi on meil vaeslapse osas. Targa meditsiinilise abi saamine on õnneasi ka psühhosomaatiliste häirete puhul.
Eduka paranemise garantii
Enda vastutuse võtmine, koostöö arstiga peaks tähendama seda, et kergekäeliselt ei võetaks/määrataks tugevatoimelisi ravimeid, loomulikult teadvustataks, et hulk kergemaid haigusi paraneb ajaga ja õige hoolitsusega või taimraviga toetades. Taimravi on küll raskem doseerida ning toime aeglasem, kuid taimes on eluenergiat.
Praegune haigusekeskne raviprintsiip peaks asenduma tervisekesksega. Paljudes maades ei põlata ära, vaid litsenseeritakse(!) akadeemilist meditsiini täiendavat alternatiivravi, mis teenib just organismi terviklikkuse printsiipi.
Ingliskeelsetes perearstide teadusžurnaalides on spirituaalsus olulise teemana käsitlusel. Tervise ja eduka paranemise garantii on inimese kindel eneseusk, hingeline tugevus, orienteeritus positiivsele. Akadeemiline tõenduspõhisus on see, mille poole püüelda, seetõttu on teadusel rohkesti ainet, kus kogemusest lähtuv edukas praktika kaalukausile panemist ootab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar