5. juuni 2018

Meie reisiblogi: kõik teed viivad Rooma ja Arkoga Arco linna. Rooma ja Vatikan 11

11. päev. 13. juuli 2017.
Täna on see reisi suurpäev, kus kõik teed viivad Rooma. Ilm on juba hommikul kuum. Lisaks Roomale on ka Vatikani riigi külastamine päevaplaanis. Parkimiskohti ei ole, lõpuks leiame 3 tunnise i-parkimiskoha haigla ette. Kuumus peegeldub tänavatelt ja mul hakkab paha. Joon vett ja sörgin Arko sabas, vahepeal puhkan ja hingeldan. Liiga palju soojakraade isegi minu jaoks ja see Rooma linnatänavate kuumus on selline, et saa või kuumarabandus, isegi varjus olles aga lõpuks me Vatikani linnaväravatest siseneme ja pühale maale ja Püha Peetruse peaväljakule jõuame. Selle kohta saab rohkem lugeda siit (LINK). Istun sammaste all prügikasti kõrval, Arko vaatab ja muigab, kuid mul on nõrkus ja süda klopib. Joon vett. Hea, et me ilma veepudelita autost välja ei lähe. Puhkan ja jalutame väljakule, mis on suur ja võimas. Eks ole seda varem telekast ka nähtud aga koha peal olla on vägev ja puhas tunne. Pärast ostame suveniire ja sõidame autoga mööda Rooma linna ja imetleme kultuuri autoaknast. Minu unistus oli näha Trevi purskkaevu. Pargime auto ära ja läheme seda otsima. Võtame GPSi ja valime aadressi, see juhatab meid mitmes suunas. Küll on 900 m, siis 1,1 km, siis 1,8 km. Aga ikka on vale suund kuhu jalgsi liigume. Lõpuks juhatab see meid kõige lühemat teed mööda, mis on vana munakivisillutisega tee, mis on must ja kuumab nagu saunalaval. Kui jõuame purskaevuni ja jäänud on veel u 15 m, siis juhatab GPS meid, et mine vasakule ja otse mäkke. Aga õnneks näeme kus suunas rahvas liigub ja saame näha seda turistimagnetit ,visata münte, teha pilte ja soovida soove. Minu soov on saada uuele reisile. Palavus on minu jaoks liig, mis liig ja istun suveniirikioski müüja toolile ja puhkan. Viisakas papa on, ei aja mind minema. Ostan ta käest 2 karpi palvehelmeid. Liiklus Rooma linnas on kaootiline, sõiduradasid maha joonitud ei ole. Kogemata unustan ühe Arko ratastooli jubina parkimisplatsile ja nii me seda üle tunni linnas tiirutades otsime. Arko on juba kootust kaotamas aga mina ei jäta oma jonni. Ja ongi ausad inimesed Roomas, sest see detail on tõstetud tänavalt kõnniteeservale, apelsinipuude alla. Jumal tänatud. Oleme rahul aga ju oli süüdi 13 kuupäev. Järgmisel korral kontrollime enne parkimiskohalt ära sõitmist, et kas plats on puhas. Hea, et meenus Rooma linnas.Otsisin linnas tualetti aga ei leidnud, käisin paaris poes ja restoranis küsimas aga nad ei lasknud. Kannatan ja kasutan juhust esimeses varjulises linnast väljapoole suunduva müüri ääres. Õhtuks oli Arkol liiklus nii käppas, et sõitis nagu vana proff. See ta ongi. Käin linnavaadet nautimas ühelt platvormilt. On mida vaadata. Sõitsime 316 km.



































 

















 

 
















Kommentaare ei ole: