3. juuni 2018

Meie reisiblogi: kõik teed viivad Rooma ja Arkoga Arco linna. Leipzig ja rongid 4

6.juuli 2017, meie reisi 4.päev
Kl 5 nautisime päikesetõus. Autos magamise juures ongi hea, et magama saab siis minna, kui on pime ja silmad saab lahti teha kui on valge. Vahel on ka vihma, inimesi, politseipatrulle jne aga see ongi autoreiside puhul ning meie läbi aastate kohatud inimesed on olnud heatahtlikud ja viisakad. Mõni küll jääb imestunud näoga vaatama kui Arko pagasnikust ehk auto tagaluugist välja poeb ja ratastooli istub, sest tavaliselt puuetega inimesed just eriti tihti ei käi autoreisidel ja ei maga autos. Aga kui tanklad on normaalselt ligipääsetavad ja saab süüa, juua, pesta ja tualetti, siis on elu üks suur rännak. Hommikuse võileiva ja kohvi võtame autosse Burger Kingist ja sõidame Saksamaa suuruselt 5. linna.  Kui Eestis on sooja 14 c, siis Saksamaal praegu +27 C.  Mõnus on olla reisil. Leipzig on huvitav linn. Tutvume selle linnaga pikemalt, vanad kirikud, pimedate juhtteed, vanad trammid, millele taha pandud madalapõhjaline vagun. Palju invaparkimiskohti, suur raudteejaam. Arko kohe tahtis lähemalt neid kiirronge näha, käisime kohe perroonide peal, vajutasime nuppu ja vaatasime kuidas rongiuksed avanesid ja milline väike vahe oli perrooni ja rongi vahel. Üks tööline tahtis kohe tulla appi Arkot rongi aitama. Selgitasime, et me lihtsalt tutvume rongidega. Mõnel rongil oli treppidega sisenemine ja siis nendeni transportis selline tõstuk, mis tõstis puudega inimese rongi peale. Jaamahoone oli kolmekordne ja olime seal päris pikalt. Nautisime tänavakontserti, kusjuures pianist mängis klaverit valgete kinnastega. Tänavatoit purskkaevu juures väljakul maitses hästi, eriti vorst saia vahel. Vanasti Arko kahtles tänavatoidus, kuid nüüd on isu ja nälg temast võitu saanud ja kohe nõus sööma.
Lõunal alustasime sõitu linnast välja Alpide suunas. Õhtusöögipeatuse tegime restoranis, kus sõime sousti ja kartulit, liha ja vorsti. Hingasime mägede õhku, termomeeter näitas +33 c. Mägedeõhk on nii mõnus ja karge. Selles parklas oli palju autosuvilatega reisijaid. Ööbis ka üks korralik mustlaslaager. Autod pandi kolm nurka, keskele asfaldile madratisd maha ja naised ja lapsed heitsid sinna magama, lageda taeva alla. Meenus kohe Tarmo Pihlapi laul "Oh millal saaksin, ma mustalsena maailmas ringi veel rännata" ... Jee me saime aga ei maganud mitte lageda taeva all, vaid pehme madratsi peal autos. See pole minu jaoks mingi probleem, kui just Arko ei laiutaks nii paplju. Ta ju harunud kodus laias voodis magama aga saame hakkama. Küll Itaalias laiutame. Kuu tõusis taevasse, autod sõitsid öö läbi parklas. Hommikul oli suurepärane vaade mägedele. Läbisõit 520 km.   














































































Kommentaare ei ole: