5. juuni 2018

Meie reisiblogi: kõik teed viivad Rooma ja Arkoga Arco linna. Rannamõnud 12

12. päev. 14. juuli 2017.
Ärkame ja sõitsime mere äärde. Jee vahelduseks rannapuhkus. Kaardilt paistis, et on rand aga see oli sultud väravatega ja vaid hotellikülastajatele ja väravast sissepääs oli kaardiga. Sõidame edasi ja leiame ranna aga seal on nii suured laine, et ujuma ei julge minna. Ka kolmas koht ei sobi, sest lisaks lainetele on seal räpane ja prügi. Jõuame ühte parklasse ja sealt saame randa küll aga sealt palutakse meid edasi liiva peale minna, kuhu Arko ratastooliga ei saa. Kuigi rannas lehvib tugeva lainetuse tõttu punalipp, siis teen ühe kire supluse ja liigume autosse tagasi. Ei tea kas arvasid, et tuleme nende hotelli rannarestorani tasuta sööma??? Tegelikkuses oli seal rannas ka inva-WC, mida kasutame, ma saan mündi eest ennast peale ujumist kiirelt veega üle lasta. Mõnus. Lastele on varjualused koos kiikede ja turnimisväljakuga ja üks aiake, kus on ujumisrõngad, pallid, mida lapsed saavad siis võtta kasutamiseks. Arko on valmis edasi sõitma. Ujuda oli mõnus ja sel korral olime õiges kohas. Lõunapausi tegime kiriku ees pargis, kus sõime arbuusi. Enne seda käisime poes ja seal suudeti invakohal jälle auto kinni parkida nii, et me lihtsalt ootasime kuniks tuli noorumees poest ja sõitis minema. Meist möödus kodutu mees, kelle maine vara oli lapsevankris. Läks võttis kaevust vett ja kõndis edasi. Poes käimise ajal on keegi tark suutnud meid kinni parkida ja nii me passime ja ootame, et mees poest tuleks ja oma autoga minema sõidab. Võib olla oli see mootorratas, ei meenu aga poes olid huvitavad puuviljad ja mereannid. Meie valisime arnuusi ja muud head kaupa. 
Õhtuks jõudsime Autogrilli, mille kõrvalt möödusid rongid. Põrra põrra... Imetlesime õhtust loojangut ja hommikust päikesetõusu. Muideks Itaalias on poodide uksed nii rasked, et neid pean mina 2 käega sikutama ja Arko üksinda ei pääsegi igale poole siise, vaid vajab minu hoolitsevat kätt.  
Põldudel käib arbuusikoristus. On näha ka põlenud põldusid. Liigume edasi mööda ranna äärt põhjakallast mööda. Jõuame ühte vanaaegsesse linna, kuid metsapõlengud on jõudnud sinna ja meid suunatakse linnast välja. Saame veel kord ujuda ja sadamas jalutada ning vaadata kuidas helikopter võtab merest vett ja kallab selle linnale peal ja nii mitmeid tunde, kui mitte päevi. Õhtusöök on meil Autogrilli parklas ja Arko valib endale kotletid varda otsas ja mina valin pasta. Arko ei ole oma söögiga üldse mitte rahul, sest see on vist terve päeva seal vitriini soojalt seisnud. Tasub minu kombel Itaalias pastat süüa. Arbuusid on ka siin supper magusad ja mahlased. Berceto linna lähistel jääme ööbima. Õhtune läbisõiduks jäi 267 km.























































Kommentaare ei ole: