Kolmapäeval koguneb omastehooldajate rühm

Kes soovib, see võib kohale tulla. Meil on nimesi, kes oma lähedast, puudega inimest või eakat hooldavad. Abi vajab inimene eelkõige takistuste tõttu, mis esinevad igapäevatoimingute tegemisel on seotud toimetuleku, keskkonna ja abivajadusega. Toetust, tuge ja abi saab siis, kui on olemas info.

Kas teadsid, et: 000

Ø Hooldajaks määratud inimesi Tallinnas üle 3000, vabariigis üle 20 000

Ø Eestis tegelikult ca 100 000 omastehooldajat s.o 8% hooldavad oma lähedast. Enamus pole ametlikult hooldajad,

Ø Soomes ca 300 000 omastehooldajat, koondunud 72 organisatsiooni. eht (www.omaishoitajat.com)

Kutse järgmine:

Kui oled lähedase hooldaja/põetaja ning soovid täiendada oma hooldusalaseid teadmisi, suhelda teiste omastehooldajatega, siis tule meie kokkusaamistele. Kokkusaamised toimuvad regulaarselt 1 kord kuus (igal kolmandal kolmapäeval) aadressil Endla 59, Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse saalis.

Osalemine on tasuta.

Tegevust toetab Tallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuamet.

Lisainfo telefonil 53017533.

18.augusti kava:

13.00 - 13.45 Uriinipidamatus ja sellega toimetulek. Pidamatushooldus. Merike Mikko, kontinentsusnõustaja, Inkotuba

13.45 - 14.05 Tootetutvustus

14.05 – 14.30 Teelaud

Koolitust viib läbi MTÜ Inkotuba.

Tormituultest räsitud Palamuse

Olukorda käisime hindamas ja vaatamas 5 päeva peale tormi. Olukord oli ikka väga masendav. Loodusejõudude vastu ei saa. Jääb üle koristada, taastada ja istutada kirikaeda noored puud. Hea, et Palamuse kiriku tornikuppel alles jäi.

Puudega inimesed tööle!

Hea ettevõtmine ja eks tuleb toetada ja infot jagada, et neil puudega inimestel, kel soov tööd rabada ka teaksid kuhu pöörduda. Nõustajana soovitan inimestel siiski esmalt välja mõelda mida ja millistel tingimustel ollakse valmis tööle minema ja kindlasti seonduvad töötamisega ka kulutused erivajaduste tõttu töökoha kohandamisele, abivahenditele ja transpordile. Töö on parim vahend vaesuse vastu. Selleks on kindlasti vazja minna ka Töötukassasse ja ennast puudega töötuna arvele võtta. Tänane artikkel Postimehest on selline:

Ühing aitab puudega inimesed tööle

16.08.2010 11:26

Kristi Leppik

Napilt kaheksa kuud tegutsenud MTÜ Abikäsi on aidanud töö leida juba enam kui paarikümnele puudega inimesele. MTÜ projektijuht Marko Simberg ja sekretär Marika Lauk on kogenud, et paljud firmad võtaksid inimesi küll tööle, kuid ei suuda neile transporti võimldada. Selle probleemi aitaks lahendada invabuss, mille ostmiseks MTÜd raha kogub.

foto: Toomas Huik

Ajal, mil ka täie tervise juures inimesed kuude kaupa tööd otsivad, asutas ettevõtlik mees ühingu, mis aitab puudega inimesel tööd leida. Vahel ei kulu selleks aega enam kui pool päeva.

Eestis on töötavate puudega inimeste arv marginaalne. Siin elab ligi 180 000 puudega inimest, neist töötab aga vaid 17 protsenti.

Tööotsimisega puutus kokku ka Indrek Ülper, kes naasis Inglismaalt kodumaale eelmise aasta suvel. Inglismaal otsis ta endale tööotsa ligi kaks aastat, ent edutult. Edutult seepärast, et Ülperi vasak käsi on amputeeritud.

Viib firma ja inimese kokku
Murrang tuli mehe ellu siis, kui ta leidis saareriigist firma nimega Remploy, kes tegeleski puudega inimeste tööleaitamisega. Kahe nädala möödudes alustas Ülper tööd ühes maksimarketis asjade riiulisse ladujana ning seitsme aasta möödudes oli ta selle maksimarketi juhataja.

Naasnud Eestisse, tekkiski tal mõte aidata ka Eesti puudega inimesi samamoodi tööle ja mees lõi firma nimega MTÜ Abikäsi. Nüüdseks on firmal kaks eestvedajat – lisaks Indrek Ülperile veel Marko Simberg.

Kuid kuidas on nii lootusetuna näivas olukorras võimalik puudega inimesi tööle aidata? MTÜ Abikäsi on vahendaja puudega inimese ja tööandja vahel. «Siin on suur vahe, kas firmaga läheb rääkima eraisik või mõni organisatsioon,» selgitas Simberg ja lisas, et seni ei olegi ühtegi negatiivset kogemust firmadega läbirääkimisel välja tuua.

Näitena tõi ta reedel toimunu, kui hommikul pöördus inimene nende poole ja pärastlõunaks oli ta juba tööle võetud – gümnaasiumisse raamatukoguhoidjana. Niimoodi on Abikäsi tööle aidanud üle paarikümne inimese. Lisaks tööotsimisele annab MTÜ ka ise tööd.

Küsimusele, miks on organisatsioonil kergem firmadega suhelda kui inimesel endal, vastas Simberg, et tihtipeale on inimestel halvasti koostatud CVd ja ka enesekindlusest tuleb puudu. «Inimestel on juba nii suur pettumus, sest nad ei ole pikka aega tööd leidnud,» rääkis Simberg ja lisas, et reeglina on puudega inimene ka pikaajaline töötu.

Töötukassa teenusejuhi Aar­ne Akki sõnul oli 31. juuli seisuga registreeritud 2797 erivajadustega töötut. «Aga arv ei pruugi kajastada tegelikku puudega töötute arvu, sest töötu ei ole kohustatud töötukassat puudest teavitama,» selgitas Akk.

Palju sõltub transpordist
Kui varem oli erivajadustega inimestel tööleidmine raske, on see Aarne Akki sõnul nii ka majanduslanguse ajal. Juulikuus teavitasid töötukassat töö leidmisest vaid 109 puudega isikut.
Marko Simberg tõi aga positiivse näite oma esimesest kliendist. Tegu oli mehega, kes sattus koos abikaasaga liiklusõnnetusse ning mõlemad jäid seeläbi invaliidiks.

Lisaks sellele sattus nende ülikoolis käiv poeg kallaletungi ohvriks. «Järsku puudus kogu perel korralik sissetulek, aga ravimeid oli vaja osta. Ja niimoodi kaheksa aastat,» meenutas Simberg. Abikäsi leidis mehele töö kahe nädalaga.

Nii Simberg kui ka Ülper loodavad, et niisugune süsteem nagu Suurbritannias on võimalik ka Eestis käima lükata. Töötukassa teenusejuhi Akki sõnul saavad erivajadusega inimesed üldjuhul töötada kõikidel ametikohtadel, mille jaoks neil on piisav ettevalmistus.

«Ja kui takistuseks on puudest tulenev erivajadus, siis saab töökohti kohandada või soetada abivahendeid,» ütles ta.

Samas on Simberg ja Ülper põrkunud kohandamise küsimuses vastu seina. «Paljud firmad on kurtnud, et nad võtavad hea meelega inimese tööle, aga nad ei suuda talle transporti tagada,» rääkis Simberg. Sestap soovib MTÜ osta endale invaliidibussi.

«Meie pakuksimegi ka seda võimalust, et viiksime inimesed hommikuti tööle ja õhtul tooksime koju.» Selle jaoks aga on vaja umbes 200 000 krooni bussiraha, mille saamisega MTÜ aktiivselt tegeleb.

1 küsimus

Miks töötab Eestis nii vähe puudega inimesi?

Helmi Tampere
sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna peaspetsialist

Vastavalt sotsiaalministeeriumi läbi viidud uuringutele 2005. ja 2009. aastal on puudega tööealistest inimestest olnud tööga hõivatud ligi 17 protsenti. Arvestades, et andmed on saadud nii enne masu kui ka sügaval masu ajal, siis on heameel tõdeda, et tööga hõivatud tööealiste puudega inimeste arv on olnud suhteliselt stabiilne (kuigi madal).

Riik on töötanud välja rea meetmeid toetamaks puudega inimest ja tema tööandjat. Arvestades, et puudega inimesel on raskem töötuks jäämise korral tööle naasta, pakutakse meetmeid alates 2007. aastast ka töötavatele puudega inimestele.

Kuid hoolimata kõigist neist võimalustest kasutatakse puudega inimestele mõeldud tööturumeetmeid marginaalselt. Põhjused on erinevad.

Töötud puudega inimesed vajavad eeskätt nõustamist töö otsimisel ja leidmisel, erinevaid koolitusi, tööpraktikat jne. Lisaks on puudega inimestele suunatud meetmete osutamise puhul oluline ka sobiva töökoha olemasolu ja tööandja valmisolek näiteks erinevaid kohandusi läbi viia või võimaldada tugiisik, kes töötut puudega inimest juhendaks.

Võrreldes varasemate heade aegadega on töötutel, kellel on puue, siiski raskem sobivat tööd leida. Seetõttu tõdeb ka töötukassa, et hoolimata senisest selgitustööst tööandjate hulgas on seda vaja veelgi tõhustada, et puudega töötud siiski tööle saaks.

Kindlasti ei nõustu ma aga sellega, nagu oleks nende inimeste arv, kellel on puue ja kes on töötuna arvel, mitmekordistunud, see arv on pigem vähenenud.

Omadega rabas, Pääsküla rabas testimas

Mõnda asja kohe peab nägema. Eriti veel peale sellist palju tõotavat Pääsküla raba raja tutvustust:

Pääsküla raba õpperada

2007. aastal ehitama hakatud õpperada on nelja kilomeetri pikkune, millest 2,4 kilomeetri ulatuses on laudteid, mitmeid purdeid ja platvorme, samuti infotahvlid. Juuli alguses valmis õpperaja ühe osana ligi kümne meetri kõrgune rabavaatlustorn. Õpperaja äärde on paigutatud infotahvlid, mis tutvustavad raba geoloogilist arengut ja ajalugu, ülevaate saab mudase põhjaga veekogus esinevatest veetaimedest, -lindudest ja -putukatest, aga ka olulisematest rabataimedest ja marjadest.

Projekti juures arvestati ka liikumispuudega inimestega. Inva- ja lasterada kulgeb suures osas mööda pinnatud teed ja on tervenisti (koos platvormidega) läbitav lapsevankri ja ratastooliga. Õpperada valmis Nõmme linnaosa valitsuse ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse koostöös ning selle ehituse kogumaksumus on ligi 1,3 miljonit krooni.

Käisime ja vaatasime ja testisime üle... Kaardistajate värk, et kohe vaja minna proovima. Samas on kogemus Elistvere loomapargi laudteega Jõgevamaal ja seal oli suht normaalne koos abistajaga liikuda. Ja aru me ei saand, miks paljudes kohtades on laudteed 3 planguga, kui piisaks 4 (5) lauast ja saaksid ka ratastoolis ja lapsevankritega inimesed turvaliselt ja ohutult õpperada läbida. Meil läks 4 km teekond õnnelikult ja viperusteta. Lapsevankriga jalutajaid vastu ei tulnud ja mõned matkajad astusid lihtsalt eest ära sohu. Kuigi vahepeal oli minul küll hirmus vaadata. Mõned pildid räägivad rohkemat kui sõnad. Oleks võinud juurde panna selle 4-nda laua sinna soo peale õpperajale - tahab juu liikumispuudega inimene ka osa saada nendest hetkedest ja võimalustest, mis kahel jalal kõndijal on.

Tegelikult oli ilus, sest minnes oli osa laudteedest laiem ja läbisime ka killustiku ja savikattega teerada. Seega olime omadega rabas ja Arko on hea testisõitja ratastooliga sentimeetrise täpsusega. Metsaõhk oli eriti kosutav, kuigi oli nukker näha 2002.aastast metsapõlengu jälgi kaheksa aastat hiljem. Ja päike vajus kiiresti metsa taha kella 20 ringis. Nii me kiirustasime, et pimeda peale ei jääks. Sügis on varsti käes.

Laupäeval Viljandi paadimehel külas

Palav suvepäev oli. Isegi nii palav, et kohe ootsin millal Eesti Invaspordi Liidu karikavõistluste 3. etapp lõppeb ja ujuda saab. Saingi aga enne seda invasportlased heitsid, tõukasid kuuli, ketast ja oda, jooksid 100m ja hüppasid kaugust. Kokku oli osalejad 38 ja lisaks pealtvaatajad, abistajad, kohtunikud. Rahvast jagus, isegi uudishimulikke, kes teel randa staadioniväravate vahelt sisse piilusid. Las vaatavad, sest mis siin ikka häbeneda, kui liikumispuudega inimesed tahava end proovile panna, võistlusehasarti kogeda ja võrrelda ennast teistega, kes samas võistlusklassis, kes vastupidavuses, kes lihtsalt kodust välja tulla ja suhelda lisaks sportimisele. Arko muigas eilseid pilte nähes, et esimene pilt oli invawc-st, mida just koos meie saabumisega kohale toimetati. Seda oli ka vaja, sest paljud olid kohale tulnud ratastoolidega.

Inimesele, kes esmakordselt kogeb invasportlasi sporti tegemas, võib end tabada haletsemast või küsimast, et miks nad seda teevad ja milleks inimesed pingutama peavad. Niigi raske elu neil, kes ratastoolis või kellel pole kätt või jalga või on üks kehapool halvatuses. Miks ka mitte. Oluline on leida endas tugevust ja eluga edasi minna. Sportimine ja tervislikud eluviisid on ka neile kasulikud. Pealegi kui näiteks puudub töökoht, siis sportimine võibki anda tegutsemist ja initsiatiivi end kokku võtta ja muuta oma allesjäänud oskused tugevusteks. Pole siin häbeneda midagi. Isegi paraolümpial käivad parimad invasportlsed.

Ka eilne päev tõestas seda. Vaatamata sellele, et auto termomeeter näitas keskpäeval +37,5 C sõitsid meie vaprad mehed 5000m ratastoolidega staadionil ja niased 3000m. See tegi meestele 12,5 ringi läbi sõitmist. Kõik 7 aid hakkama ja lõpetasid edukalt. Päev oli tore, päike säras koos partidega järveveelt vastu. Tore kui on sellised randu, kuhu pääseb ratastoolis. Tavaliselt katkeb ratastoolis inimese teekond liivarannas ja jääb üle vaid merd, järve või oja imetleda.
Peale seda läksime ujuma Viljandi järve. Siis läksime Villu soovitusel Tartu tn sööguikohta, mis asusu Nordea panga vastas. Täiega maitsev toit oli ja kõht oli kuni hommikuni snitslit täis.

Pilte näed siit.

Kohtla-Järvel objekte kaardistamas

12.8.2010 sõitsime hommikuses vihmasajus Tallinnast Narva poole. Eesmärgiks oli kaardistada liikumispuudega inimeste ligipääsu võimalusi Tallinna Tehnikaülikooli hoonetes. Kokkulepitud ajal kell 11 olime TTÜ Virumaa kolledzi ees. Kohtle-Järve kesklinnas tundub nagu oleks aeg seisma jäänud. Pealt näha tundub kõik endine. Samas saime eesti keelega hästi hakkama ja vastuvõtt oli soe.

Ja siis lagas töö. Kaldteed olid ägedad aga 2 ja pool korda lühemad,kui tegelikkuses ehitusnormid ette näevad ja käsipuudest ei maksnud seal unistadagi. Ilma kõrvalabita sealt koolimajja sisse ei pääsenud. Uksed olid siiski normaalsed ja 2 invakohta ka parklas olemas. Esimesest korrusest kõrgemale Arko oma ratastooliga ei pääsenud. Mina kui kogemustega abistaja ja kaardistaja sain vajlikud fotod ja olukorra kirja panna.

Positiivne oli see, et ülikoolis õppis üks! liikumispuudega üliõpilane... aga tema kõrgematele korrustele ei pääsenud - ei raamatukokku, laboratooriumitesse ega arvutiklassi või mudesse auditooriumitesse. Esimesel korrusel oli kaks auditooriumi, kuhu pääses, sääklasse sai ka, kuigi lävepakk oli liiga kõrge. Liikumisraskustega õppurile oli nn "kohandatud" nurk esimese korrusel, kus oli kasutada internetiühendusega arvuti. Saime teda, et erilisele ja erivajadustega üliõpilasele käivad õpejõud seal klassinurgas tunde andmas ja õpitulemusi hindamas. Sööklasse õnneks pääses ja invawc puudumine polnud suur probleem, sest esimese korruse meestewc ajas asja ka oma suuruse poolest asja ära.

Peahoone taga asus üliõpilaskodu. Sinnani viis jalgtee, kuid selle ees ja taga olid kõrged kõnnitee servad, mida oleks saanud madalaks planeerida. Ühiselamu hoones käis välisfasaadi remont. Kaldtee oli ligi 20%, mis majja sisse viis, kuid mõlemal pool treppipuudus käsipuu aga lillepeenrad olid täies ilus. Meile näidati ka ühte invatuba, millele praegu puudus kasutus, sest liikumispuudega inimene elas oma kodus. Majas sees oli puhas ja korralikud toad elamiseks, keldrikorrusel oli pisike treeningsaal ja saun. Toad olid nagu hotellis ja üliõpilaste ootel.
Õnneks oli koolimaja ees ja kuni bussipeatuseni kõnniteeservad madalad. Ja ka uus, peatselt valmiv spordiväljak oli ilus, aiaga piiratud. Kui Arkoga seda uudistasime, siis tundus, et korralik kiviasfaldiga jalgtee viib spordiväljakule aga viis hoopis ümber taragha piiratud väljaku, mis lõppes koolimaja otsas. Mullaga piiratud 4. küljel tara puudus aga puudus ka tee, missinnani. Tundus, et värav on puudu jäänud. Äkki see veel tuleb, kui tuleb. Teeremont käis hoolega ja euroraha on sinna hoolikalt panustatud, mis on hea.

Pildi allikas: Internet

Tuulevaiksel ööl Raplas 8.8.2010

Eile õhtul oli Raplas väga lahe kontsert "Tuulevaiksel ööl", kus oli äikesetorm ja paduvihm, mis meid üle valas ja tehnika riki keeras. Olime kohal juba 2 tundi varem, et saada häid istekohti, sest Arko ratastoolis seisvate inimeste eest pärast miskit ei näe. Kohtasime seal tuttavaidki Matit, Helit ja Isabellat ja 2 tädi, kellele olime lubanud pärast tagasi Tallinna viimist. Aga saime lisaks viimase rea istekohale ka boonusena vihma. Nii palju siis tuulevaiksest ööst, kus piksenooled taevast pooleks käristasid ja vihma ning tormi tunda saime. Välgunooli sähvis igas suunas ja vesi voolas ja voolas möödam inu valget seelikut, mis ümber minu lookles. Ei aidanud fliistekk ka, kuid pakkus vähemalt kaitset tuule eest.

Alguses oli kõik parem ja Jaan Tätte rääkis oma lugusid elust ja laulis oli lugusid. Udupasun oli ilus kuulata ja kui naised lavale ilmusid, siis aina paremaks läks. Aga niiskus ja vihm tegid oma tööd ja nii see helitehnika rikki läks ja tagant ära kukkus. Õnn, et Liisi peale elektrilöögi saamist veel jätkata suutis. Tuulevaiksel ööl laulu sai erandkorras paar korda lauldud ja rahvas laulis kaasa ja toetas esinejaid. Osa kontserdielamusest jäi siiski poolikuks , kuid lahe oli Rapla kontserdi sellegi poolest. Tublid esinejad vaatamata helitehnika ära kukkumisest. Maarja-Liis ja Liisi Koikson olid nii andekad taustalauljad, et naera või puruks ennast! Jaan Tätte ja Marko Matvere olid aga tuntud headuses. Tore kontsert oli ja peale kontserti ei tahtnud autodekolonn, mis Tallinna suunas lookles, kuidagi lõppeda. Pealinna rahvas tahab ka linnast maale saada ja väikelinnades kontserdil käia.