Omastehooldajate tugirühma kokkusaamine 17 11 2010

Kolmapäeval, 17. novembril kell 13.00 räägitakse Tallinna Omastehooldajate tugirühmas surmast ja suremisega seonduvast. Tugirühma kogunemine toimub Tallinnas Puuetega Inimeste Koja saalis (Endla 59). Osalemine on kõigile tasuta.

Rahvakalendri järgi on praegu hingedeaeg, 21.november on kirikukalendri viimane pühapäev ehk igavikupühapäev. Hingehoidja Aire Partsi sõnul mahub seekordsesse tugirühma loengusse nii üldist filosoofiat, uskumisi kui ka konkreetselt hingehoiuga seonduvat. “Räägime hospiitsist ja selle põhimõtetest, leinast ja kriisidest. Temaatika on lai, kuid kohtumine tuleb ennekõike üldisi põhimõtteid puudutav ja nagu ikka kõik hingehoiualased loengud - toetava eesmärgiga,” ütles Aire Parts.

Omastehooldajad käivad Tallinnas koos regulaarselt, üks kord kuus.
Kokkusaamistel jagavad erinevad oma ala eksperdid (psühholoog, sotsiaaltöötaja, koduõde, abivahendi spetsialist jt) teadmisi ja oskusi, kuidas hooldamise praktiliste, sotsiaalsete ja emotsionaalsete probleemidega paremini toime tulla. Käsitluse alla on hooldamises sagedamini ettetulevad probleemid. Samuti on võimalus omastehooldajate omavaheliseks suhtlemiseks.

Tallinna Omastehooldajate tugirühma tegevust koordineerib MTÜ Inkotuba.
Projekti toetab Tallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuamet. MTÜ Inkotuba loodi 2001. aastal. Igapäevateenusena pakub Inkotuba vastuseid uriinipidamatusalastele küsimustele ning annab tasuta professionaalset abi kõikidele soovijatele. Inkotoast saab soetada vajalikke mähkmeid, hooldus- ja abivahendeid, samuti korraldab MTÜ Inkotuba pidamatusealaseid koolitusi. Lisaks Tallinnale on Inkotoad Tartus, Pärnus, Võrus, Viljandis, Rakveres, Haapsalus, Kuressaares, Paides, Kohtla-Järvel ja Narvas. Lisainfo: www. inkotuba.ee ja www.kuivaks.ee

Lisainfo: Eha Topolev, MTÜ Inkotuba tegevdirektor. Mob: 53410442, E-mail: eha@inkotuba.ee, www.inkotuba.ee, www.kuivaks.ee

KUTSE puuetega inimeste päevale 1 12 2010

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub puudega inimesi, nende lähedasi ja valdkonna spetsialiste osalema 1. detsembril kell 15.00 puuetega inimeste päeva raames toimuval teabepäeval Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.

Päevakava:

15.00- 15.15 Tervitussõnad. Tallinna Puuetega Inimeste Koja aasta säravaima koostööpartneri tunnustamine
15.15-15.45 "Arvamus Riigikontrolli auditist puuetega inimeste toetussüsteemide osas"
Eiki Nestor, Riigikogu liige
15.45-16.15 "Ülevaade ÜRO puuetega inimeste konventsiooni hetkeseisust Eestis"
Monika Haukanõmm, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esinaine
16.15-16.45 "Riigi väljakutsed puuetega inimeste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel"
Urmas Reinsalu, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees

Päeva lõpus pakume osalejatele suupisteid, kohvi ja teed. Üritusele eelregistreerimine kuni 29. novembrini e-posti teel: tauno@tallinnakoda.ee või tel: 656 4048.
Liikumispuudega inimestele pakume tasuta invatransporti

Isadepäev koos mälestustega isast

Juba aastaid on minu elu ilma isata. Varem ta oli olemas ja kuskil kaugel aga juba aastaid puhkab ta Liival. Jõuan sinna ikka paaril korral aastal aga alati on hauaplats hooldatud, sest isa naine Tiiu hoolitseb selle eest. Täna käisin Liiva kalmistul, süütasin isale küünla ja koristasin kokku viimased sügislehed. Aeg lendab kiiresti ja nii kui minul polnud vanaisa ega hiljem isa läheduses olemas on see jäänud ja eluteed viivad inimesed oma radadele. Mälestused jäävad, teed rohtuvad.

Varases lapsepõlves mul oli isa. Ta oli meie peres olemas, koos oma suvilaga Muugal, majaehitusega Tähetorni tänaval, külgkorviga mootorrattaga ja miilitsavormiga. Isa oli see, kes õpetas mind jalgrattaga sõitma ja temaga koos istutasime ploomipuid suvilasse. Ilus aeg on lapsepõlv. Kui saabus kooliaeg, siis vanemat erimeelsuste tõttu lahkus pere juures isa. Peale seda ootasin isa tulekut ja temaga kohtumist. Aastad läksid ja kohtumised jäid harvemaks. Mingil ajal ma enam isegi ei unistanud enam. Elu läks edasi. Viimastel aastatel me suhtlesime isaga telefoni teel. Ka ema matustele 2001.aasta krõbekülmal märtsikuu päeval ta siiski tuli. Tegime ka koos lastega pilti ja nad nägid esimest ja viimast korda oma vanaisa. Mina nägin isa viimati paar kuud enne tema surma, kui võtsin kätte ja läksin talle lihtsalt koju külla ja ulatasin talle lillekimbu tema 75.sünnipäevaks. Isa 4.abikaasa, isa viies naine, on alati meisse hästi suhtunud. Kattis kohvilaua ja minu lühike külaskäik oli sümboolne taaskohtumine ja hüvastijätt. Järgmisel korral kohtusime isa muatustel. Aasta siis oli 2003 kui said kokku kõik isa 6 last. Oli meeldiv tutvuda. Nii see paraku jäi.

Külas Astangu koolinoortel 9 11 2010

Teisipäeval käisime koos Arkoga rääkimas Astangu Kutserehabilitatsiooni keskuses noortele invaspordist, invatranspordist ja sõidusoodustustest ning reisisaatjatest. Üks heategu jälle tehtud. Kui Arko mu ettekandes reisisaatja teemat nägi, siis ta alguses muigas. Mina küll aru ei saanud, mis talle nii nalja tegi, sest kuna Astangul õppuritel puudub Tallinna sissekirjutus, siis ei avane neile invatakso kasutamise võimalused. Selleks kasutavadki need liikumispuudega inimesed ühistransporti. Ja alates selle aasta veebruarist muutusid paljud sõidusoodustused ainult tallinnlaste jaoks soodsamaks, samas kui paljud kooliskäijad on raskepuudega ja nemad peavad tasuma sel juhul täispileti hinna, sest soodustused ühistranspordi kehtivad vaid tallinnlastele. Loe edasi siit: Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad

Olgugi, et bussiliiklus koos ümber istumistega Astangule on suhteliselt ajamahukas ja inimvaenulik. Esiteks röövib see palju kallist aega, sest madalapõhjalised bussid sõidavad graafiku alusel. Teiseks on meie kliima sügisest kevadini nii karm, et bussipeatusteni jõudmine ja seal ootamine on väga külm, mis võib kaasa tuua külmetushaigused. Taksod on suhteliselt kulukas transpordivahend ning mittetöötavale koolisõppivale puudega inimesele harva kättesaadav transport. Meie oleme kokkupuutunud reisisaatjaga mitmel korral ja tavaliselt oleme bistamisele ei öelnud, kuna oleme ise hakkam saanud. Parim on see, kui bussijuht sõidab korralikult peatusesse ja reisisaatja avab kaldtee. Seda viimast asja pole veel reisijatena kogenud, küll bussijuhtide ja reisisaatjate koolitamisel. On veel arengut. Samas on reisisaatja töö minu arvates suhteliselt nüri, raske ja head füüsilist seisu nõudev töökoht. Pole siin midagi lihne seista ja transpordis kaasa loksuda meie kaootlilises linnaliikluses.

Samas on hea, et madalapõhjaliste busside sõiduplaanidega saab tutvust teha nii Internetist, kui ka bussipeatustes. Ja kui neid reisisaatjaid, bussi- ja trolllijuhte regulaarselt koolitada, siis muutuvad asjad tasapisi paremaks. Kogemused on need, mis inimesi mõistlikumateks ja abistajama õpetavad. Pildi allikas: Internet.

Küsija suu pihta ei lööda - abi ikka saab!

Tööle saamisel on abi õigeaegselt saadud õigusnõustamise abil, sest abivajajad on osanud abi küsida. See on üks hea ja positiivne uudis. Samas ei saa väita, et muukeelne elanikond infot kätte ei saa, sest statistika näitab, et ligi 90% abiküsijatest on vene keelt kõnelevad inimesed. Millal küll alustatakse riigi keele õpetamist muukeelsetele, et inimesed saaksid Eestis elades suhelda eesti keeles. See on ka minu arvates üks suur riskitegur, mille pärast inimesed arvavad, et neid ei võeta tööle. Paraku on nii, et paljud tänapäeva noored oskavad suhelda ladusalt inglise keeles, kuid hätta jäävad vene keeles suhtlemisega.

Ligi pooled õigusteenuste büroo klientidest saavad nõustamise järel uuesti tööle, selgus abilinnapea Merike Martinson külaskäigul Õigusteenuste Büroosse.

Abilinnapea Merike Martinson tutvus SA Õigusteenuste Büroo tööga, saamaks ülevaadet büroo peamistest klientidest ja õigusalastest probleemidest. Õigusteenuse Büroosse pöördutakse valdavalt tööõiguse, sh töötuskindlustuse küsimustega, järgnevad perekonnaõiguse ja võlaõiguse probleemid.

73% nõustatavatest on mehed, 88% abistatutest on tööealised ja –võimelised, sama suur protsent on eesti keelt mittevaldavaid isikuid. Maikuus teostatud tööõigusabi teenuse seire näitas, et 56% puhul oli tegu positiivse lahendusega. „Eriti rõõmustav on, et 44% seires küsitletutest oli taas tööd saanud, mis näitab, et teenus toimib tulemuslikult ja pöördujad saavad õigusbüroost kompetentset nõu ja abi, “ ütles Martinson. „Kindlasti jätkab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet büroo tegevuse toetamist ka edaspidi, kuna tegu on vajaliku teenusega.“

Tänavu on üha enam kasvanud pöördumine perekonnaõiguse küsimustes ning pöördujateks on enamasti naised. Peamised teemad on lahutus, eestkoste seadmine, elatise suurendamine, vastuväite esitamine elatisele, isaduse tuvastamine ja lapse elukoht, ühisvara ja testament jm.

93-95% Õigusteenuste Büroosse pöördujatest on tallinlased.

Hea idee Abikäsi MTÜlt

Külastasime täna Kadi Pärnitsa, Arko Voolu ja Tauno Asujaga MTÜ-d Abikäsi. Muljed on kokkuvõttes head aga on ka asju millega mitte kuidagi rahul olla ei saa. MTÜ Abiäsi tegutseb nagu mitmed kaitstud töökeskused Tallinnas. Näiteks pimedate töökeskus Hariner (9 puudega töötajat), Haabersti Klubimaja ja Merimetsa Töökeskus (142 vaimu- ja psüühikahäirega klienti) jne. Hea ettevõtmine see puuetega inimeste tööle võtmine ja nende välja õpetamine. Tore, kui inimesed tahavad ja soovivad selliste projektidega tegeleda. Tean, et ka Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuses on sarnane kaitstud töötuba. Samas töötan ise Tallinna Puuetega Inimeste Kojas ja meie koja erinevus teiste maakondlike kodadega seisneb selles, et meie nimetatud töökeskuse teenuseid ei tee. Seda sellepärast, et Tallinnas on erinevaid töökeskuseid ja päevakeskuseid kurtidele, pimedatele, vaimupuudega inimestele ja psüühikahäirega inimestele. Liikumispuudega inimestele praegusel ajal midagi erilist pole, kuigi seisuga 01.01.2010 on puudega inimesi Tallinnas üle 21 tuhande, kusjuures tööealisi puudega inimesi on 12 tuhande ringis. Neist liikumispuudega inimesi on 6999 isikut. Nendest inimestest töötavad väga vähesed ja on leidnud omale tööd. Probleemiks on hoonetesse sissepääs, kodust väljapääs, transpordi kasutamise probleemid jne. Samas kui nad käivad tööd, siis on nad väga motiveeritud töötamiseks ja suudavad tööd teha. Seda rääkisid ka Abikäe tööandjad Indrek ja Marko. Tegime ka mõned pildid, mis juttu ilmestamiseks juurde panen. Arvan, et sellist töökohta peaks linn toetama sarnaselt pimedatele ja psüühikahäirega inimestele.
Piinlik hakkas selle kaldtee pärast, millest ülesse sõitmine valmistas raskusi Arkole. Pärisime kohapeal, kes on teinud selle nõuetele mitte vastava kaldtee ja saime vastuseks, et Taneva. Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühing on Tallinna Invakomisjonile teinud ettepanekuid ning nõustab ehitusprojekte ehitusseaduse määruse alusel, et selliseid apsakaid vältida. Arko Vool ja Jüri Järve on pädevad tegema ekspertiise ja jagama soovitusi. Olen ise nende ratastoolis meestega mitmed aastad kaardistanud paljusid objekte Tallinna linnas (sh koolid, noortekeskused, ülikoolid, kaubanduskeskused, kultuuriasutused jne). Praegune kaldtee, mis on 5.25 m pikk ja kaldenurk on alguses 23% ja hiljem 18% ei vasta nõuetele ja on lubamatu ning liikumispuudega inimese kasutuskõlbmatu. Õudust tekitas minus keerdtrepp, millest liikumispuudega inimesed karkude najal üles turnisid. Sellel trepilt oli ära võetud käsipuu, millele toetuda ja püsti olid vaid torujupid, mis on trepil komistades praegusel kujul eluohtlikud. Kui nendel treppidel puudega inimesega kukkudes midagi juhtub jääb süüdlaseks tööandja. Kas me mõtleme sellele? Välisukse esine on tehtud libedatest plaatidest, mida täna hommikul kattis kiilasjää. Õnn, et püsti jäin. Nad lubasid kohe liiva ja soola poest tuua. Kindlasti oleks vaja parandada ligipääsu ja ehitada paremini kasutatav trepp. Samuti oli tagumine kaldtee poolne uks raskesti avatav ja ukse lävepakk liiga kõrge. Vajalik on ka invaparkimiskohad märgistada, et ratastoolikasutaja mahuks autost ratastooli istuma ja teda teiste autojuhtide poolt kinni ei pargitaks. Seda kaldteed ei saa liikumispuudega inimesed iseseisvalt kasutada, sest lubatav tõusu % on kuni 5%. Kaldtee on vajalik ümber ehitada vastavalt määrusele. Rääkisin kohapeal, et kindlasti on vajalik ehitada invawc ja arvan, et lisaks minu jutule saavad nad oma küsimuste puhul pöörduda Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu poole. Tualetruumi on kindlasti vajalik paigutada ka dušš, et oleks vajadusel võimalik ennast hädapäraselt pesta.

Nägemispuudega inimese seisukohalt olid need uksesildid liiga pisikeses kirjas ja ka valgustus koridoris oli suhteliselt hämar. Samuti oleks vajalik märgistada kollase ribaga või värviga vahekoridori uksepakk, kus on tõus ja trepi esimene ja viimane aste. Kui see maja korda saab, siis on see hea võimalus liikumispuudega (ja teiste puuetega) inimestel saada koolitust tööandja poolt ja teha tööd. Ja veel nad küsisid, mis oleks see ulmeline ide, millega nemad saaksid tegeleda. Tõin välja halduskogu liikmena viimases sotsiaalkomisjonis üleskerkinud hoolduse probleemi. See võiks olla vanurite eskort-teenus! Kõlab hästi. Tore oleks, kui leiduks inimest, kes saatjana käiks paaril korral nädalas inimesega ümber maja või saadaks nt arsti juurde. Kõikide inimeste vajadusi ei suudeta ära rahuldada hooldaja teenusega. Ka praktikabaasiks olemist soovitasin ma. Ise oleme Tallinna Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilise Seminari praktikante abiks kutsunud koolipraktikaid tegema. Tegelikkuses aetakse segamini isikliku abistaja teenus ja hooldaja teenus. Meie poole on tööjuures mitmeid kordi pöördutud murega, et eakale inimesele või puudega inimesele oleks vaja tunniks või paariks abistajat, kui hooldaja läheb apteeki või arsti juurde. Panen siia lingi sellele kodulehele http://liikumisvabadus.invainfo.ee/ ja ehitusmäärusele. http://www.riigiteataja.ee/akt/226420.

Riigikontrollile: puue pole haigus

Eile kuulasin uudiseid ja lugesin meile ja viisin ennast kurssi riigikontrolli 55 leheküljelise aruandega, mille alsuel Riigikontroll arvas, et puuetega inimestele makstavad puuderaskusastme lisakulutuste raha kasutatakse valesti, sest kulutsed on liiga suured. Otsus langetati vaid retseptiravimite ja soodustustega abivahendite kasutamise ja tarvitamise analüüsi alusel. Mind hämmastas, et inimesed, kes teevad selliseid kaalukaid otsuseid ei tee vahet puudel ja kroonilisel haigusel. Isegi koolitustel räägime osalejatele, et puudega inimesi ei tasu karta ja nad ei ole haiged. Kui liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimene on haige, siis ta läheb arsti juurde, kes kirjutab reteptiravimi või soovitab käsimüügiravimeid.

Järeldus: kui on nii palju vastukaja eri pooltelt, siis on ikka midagi väga valesti. Paluks riigikontrollil uurida ka teenuste kättesaadavuse sõltuvust vajadustega, hoolduse ja taastusravi kättesaadavust ja omaosaluse suurust ning töötavate inimeste tööturuteenuste ja toetuste kasutamise suurust. See oleks ainult väike osa lisakuludest. Tegelikkuses on töövõimetuspension ja puuderaskusastme toetus ehmatavalt väike ja vajaks kaasajastamist Euroopa Liidus. Puuetega inimesed elavad süvavaesuses ja neid tuleks oluliselt rohkem toetada kuid mitte hirmutada toetuste ja pensionide äravõtmisega.

Kui näiteks mina kaasasündinud nägemispuudega inimesena lähen silmaarsti juurde, siis ta kontrollib mu nägemist, heal juhul selgitab kuidas silmi säästa, muuta keskkonda paremaks ja määrab õiged prillid. Peale simatilkade ja 3 operatsiooni lapseeas pole mulle mingit ravi määratud, sest seda pole olemas. Siit tulebki vahet teha nägemispuudel ja silmahaigusel. Silmahaigust olen põdenud ja sellega kaasneb silmapõletik ja peavalud, mille vastu aitab tablett või silmatilgad. Nägemispuuet aga ravida pole võimalik isegi kaasaegse meditsiinitehnika võimaluste juures. On nagu on.

Samas on mulle vajalikud prillid kallid ja nende ostmisel olen vaid korra elus kasutanud abivahendikaarti, et klaasidele 50%list soodustust saada. Seegi oli 6500 kroonilisest summast vaid 1125 krooni. Paraku pöörduvad minu poole puudega inimesed, kes ei tea millisest firmast abivahendit osta, kuidas neid soodustingimuste alusel kompenseeritakse, kui praktiliselt igal pool on raha otsas. Sarnased olukorrad on ka töötukassas, rehabilitatsiooniasutustes, täiend ja õmberõppel. Arvan, et sellised otsused on vildakad ja oma olemuselt haiged. Kahtlemata on paljudele puuetega inimestele määratud raskusaste kroonilise haiguse (nt diabeet, epilepsia, luuhõrenemine, reumatoidartriit, südamepuudulikkus, alkoholism, rasvumine, parkinsoni tõbi jne) aluselm, sest inimene pole õvimleine töötama või peab oma kroonilise haiguse tõttu tegema suuri lisakulutusi teenustele, ravimitele, abivahenditele, hooldajale, kõrvalabi vajaduse tõttu otsima inimest, kes teda saadeks, abistaks või aitaks.

Mulle meeldib Gennadi Vaheri poolt saadetud arvamus Eesti Puuetega Inimeste Fondist:

PUUE EI OLE HAIGUS ja PUUDEGA inimene EI OLE HAIGE inimene.

Jah paljude puuete (eriti liitpuuete ja krooniliste haiguste) korral võib kaasneda ka enam tervise probleeme ja haigusseisundeid, mille tõttu on sellistel inimestel ka suurem vajadus retseptiravimite järele, kuid selle alusel ei saa mingil juhul teha üldistusi kõigi puudega inimeste kohta ja järeldusi puudetoetuste sihtotstarbelise kasutamise või vajalikkuse kohta. Suurema osa puuete (liikumis-, nägemis-, kuulmis- jne. funktsioonihäirete esinemine või puudumine) korral võib inimene tervisliku seisundi mõttes olla täiesti terve inimene, kes ei vaja retseptiravimit, kuid kellel on muud puudest tingitud lisakulud, mis aitavad tal toime tulla oma puudega ja võimaldavad tal osaleda ühiskonna elus. Soovin Riigikontrolli personalile edu ja arukat süübimist ka puuetega inimeste probleemidest arusaamiseks, et mitte teha ükikute aspektide alusel puuetega inimestele nii kaalukaid ja valulisi otsuseid nagu puudetoetuse või töövõimetuspensioni kaotamine.

Ja Tallinna Puuetega Inimeste Koja arvamus:
Puudetoetuste maksmine peab jätkuma

Tallinna Puuetega Inimeste Koda taunib Riigikontrolli poolt avaldatud puuetega inimeste toetussüsteemi auditis toodud soovitust igakuise puudetoetuse maksmise lõpetamiseks. Riigikontrolli auditis avaldatud puudetoetuse kasutamise käsitlus lähtus vaid abivahenditele ja ravimitele tehtud kulutustest, kuid tulenevalt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest on puuetega inimestel lisaks eelpool mainitud komponentidele ka teisi puudest tingitud
lisakulutusi- transport, erivajadused riietusele ja jalatsitele, suurenenud enesehoolduse ja majapidamiskulutuste hüvitamise vajadus ning kommunikatsioonivahendite kasutamine.

Puuetega inimeste toimetulek sõltub paratamatult oma teiste pereliikmete sissetulekutest. 2009.a. läbiviidud puuetega tallinlaste kodust toimetulekut käsitleva sotsiaaluuringu andmetel on paljud puuetega inimesed ja nende pered vaesuse piiril elavad- 2008.a. oli 21 % toimetulekutoetuste saajate hulgast puuetega inimestega seotud leibkonnad.

Uuringu andmetel on puuetega inimesed võrreldes teiste toimetulekutoetuste saajatega halvemas olukorras, kuna puuet mitteomavad inimesed saavad toimetulekutoetust kasutada täies mahus oma baasvajaduste rahuldamiseks, siis puudega inimesed peavad osa saadud toimetulekutoetusest kulutama oma puudest tingitud lisakulude
kompenseerimiseks- nt. ravimite omaosalus, hooldusvahendite omaosalus ja muu selline, mida igakuine riigi poolt makstav puudetoetus ei kata täielikult.

Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige Rita Gorushkina, kellele on määratud raske liikumispuue: „Minu lisakulud tulenevad transpordi kasutamise vajadusest, abivahendite soetamisest ning riiete ja jalatsite hooldusest. Minul kulub puudest tingitud lisakulude katmiseks kordades rohkem kui hetkel makstav puudetoetus. Oma puude tõttu tuleb mul teha lisakulutusi ligi 3000 krooni eest kuus, samas kui tööealiste puuetega inimeste igakuine puudetoetus jääb vahemikku 260-840 krooni.“

Tallinna Puuetega Inimeste Koda leiab, et puuetega inimestele makstav igakuine puudetoetus on hädavajalik katmaks puudest tingitud lisakulude osalist hüvitamist. Tallinna Puuetega Inimeste Koja eesmärgiks on kaitsta ja esindada puuetega inimeste huve Tallinna tasandil. Koda on katusorganisatsiooniks 21-le Tallinna puuetega inimeste ühingule. Tallinnas on kokku üle 21 000 puudega inimese, kellest 4500 kuulub Koja liikmesorganisatsioonidesse.

Ja Auli Lõokese arvamus Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust:

Liikumispuudega inimesed: igakuiste toetuste äravõtmine oleks väga küüniline

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit ei jaga riigikontrolli seisukohta, et puudega inimeste toetussüsteem raiskab raha ja igakuiste rahaliste toetuste maksmine tuleks lõpetada. Riigikontroll võttis vaatluse alla tööealiste inimeste igakuiste puudetoetuste kasutamise, lähtudes eeskätt kahest komponendist – ravimid ja abivahendid.

Liikumispuudega inimeste liidu teatel on tegemist äärmiselt lihtsustatud lähenemisega puudega inimese lisakulude hindamisel. «Tõepoolest, riigikontroll saab kokku lugeda, kui palju retseptiravimeid on ostetud või abivahendeid soetatud, kuid kaugeltki kõik abivahendid pole abivahendite nimekirjas ja on palju ravimeid, mis on käsimüügis. Liikumispuudega inimeste lisakulude ring on palju laiem,» selgitas liidu tegevjuht Auli Lõoke.

Tööealiste igakuine puudetoetus jääb tema sõnul 260-840 krooni vahele. «Tegelikult on õppiva ja/või töötava ning muidu ühiskondlikult aktiivse inimese puudest tulenevad lisakulud kordades suuremad,» märkis Lõoke. Selles, kui palju liikumispuudega inimene kõrvalabi ja lisateenuseid vajab, on tema sõnul tervisliku seisundi kõrval kõige olulisem ligipääsetav keskkond: kohandatud kodu, (inva)transport, liikumisvabadus tänaval, töökohas, koolis. Liikumisvabaduse puudumisel peab seda korvama isikliku abistaja teenus.

«Kas riigikontroll teab, kui palju kulub liikumispuudega inimesel tööl käimiseks ja igapäevasteks asjaajamiseks raha invatranspordile? Palju puudega autoomanik kulutab bensiinile, sest tal puuduvad muu transpordi kasutamiseks alternatiivid? Töötav liikumispuudega inimene ei saa endale lubada, et ta profülaktilise taastusraviga ei tegele. Veelgi enam, kui ta tahab töövõimet säilitada, peab ta oma tervist kaitsma ja turgutama kordades enam, kui mittetöötav puudega inimene,» rääkis Lõoke.

Noor, kes on päeval elektriratastoolis iseseisev, võib vajada hommikul ja õhtul abi hügieenitoimingutes ja riietumisel. Ideaalis peaks isikliku abistaja teenus olema talle kättesaadav ööpäevaringselt.

Rääkides töötavatest puudega inimestest ei tohi Lõokese sõnul unustada neid, kellest tervislikust olukorrast tingituna ei saa kunagi maksumaksjaid. «Sotsiaalse isolatsiooni süvenemine on paratamatu, kui elatusallikaks jääb üksnes napp töövõimetuspension,» märkis ta.

«See on poliitiline otsus – kas soovime puudega inimestest võimalikult toimetulevat ühiskonnaliiget ja toetame seda igati või mitte. Toetuste äravõtmine oleks eriti küüniline olukorras, kus teenused kas puuduvad või pole kättesaadavad ühtemoodi kõigis Eesti omavalitsustes,» lisas ta.

Eesti Puuetega Inimeste Koja seisukoht:

Usun, et teist paljud on juba kuulnud, et Riigikontroll avaldas auditi "Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel", milles esitatakse mitmeid soovitusi ja näidatakse süsteemi puudujääke.
Näiteks näitab audit, et vaid 15,4% nendest puuetega inimestest, kellele oli puudest tulenevaks eeldatavaks lisakuluks määratud abivahendi (näiteks ratastooli) soetamise või kasutamise kulu, oli ostnud abivahendeid.

Kogu audit ja Riigikontrolli pressiteade on kättesaadavad siit:
Oleme tänase jooksul mitmeid kordi meediaga suhelnud selle auditi osas ning peatselt annan intervjuu ka Kanal2-le ja AK uudistele. Meie seisukoht on selline, et EPIK ei toeta puuetega inimeste sotsiaaltoetuste lauskaotamist. Küll aga oleme nõus, et ravimite (retseptiravimite) süsteem vajab üle vaatamist ja puuetega inimestele soodsamaks muutmist ning toetame ka kehtiva abivahendite süsteemi üle vaatamist. Lisaks arvame, et rehabilitatsiooniteenus peab olema kättesaadav enne puude määramist. Oleme toetaval seisukohal, et tulevikus peaks tööealistele puudega inimestele määrama töövõimet, mitte töövõimetust. Rõhutan, et need on meie esmased seisukohad ning erinevad kommentaarid ja tagasiside on igati oodatud.

Ja Sotsiaalministeeriumi vastulause:

Sotsiaalministeerium: puuetega inimesed vajavad alati toetust

Riigikontrolli puuetega inimeste toetussüsteemi puudutav audit ei arvestanud nende teisi kulutusi peale ravimite ja abivahendite, seetõttu ei pea sotsiaalministeerium õigeks järeldust toetuste maksmine lõpetada.

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kull ütles, et puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramisel võetakse lisakuludena arvesse mitmeid erinevaid kulukomponente.

«Riigikontrolli auditis käsitleti neist vaid kahte – ravimeid ja abivahendeid. Audit ei käsitlenud transpordile, eririietusele ja –jalatsitele, vajalike teenuste
ostmiseks jne tehtavaid kulutusi. Seetõttu ei saa teha järeldust, et puuetega
inimeste sotsiaaltoetuste maksmine ei ole põhjendatud,» sõnas Sõmer-Kull.

«Mis puudutab töövõimetuspensioni suuruse viimist sõltuvusse inimese töisest sissetulekust, siis seda tuleb hoolikalt kaaluda. Süsteemi muutmise tulemus võib viia teatud hulga inimeste tööhõivest väljumiseni või mitteformaalse töötamiseni. See oleks aga vastuolus meie eesmärgiga soodustada puuetega inimeste töötamist,» selgitas Sõmer-Kull.

Sotsiaalministeerium on omapoolsed vastused riigikontrolli soovitustele edastanud ning need on auditis ka kajastatud. Riigikontroll leidis täna avaldatud auditis, et praegune puuetega isikute ja töövõimetuspensionäride toetamise süsteem ei ole säästlik ega täida oma eesmärke, sest riik ei suuda igakülgselt inimeste puudest tulenevaid lisakulusid hinnata ning töövõimetuspensioni suurus ei sõltu samal ajal teenitud tuludest. Muuhulgas soovitati kaaluda puuetega inimestele igakuiste rahaliste toetuste maksmine lõpetada, kui on tõstetud neile antavat ravimite ja abivahendite ostmise soodusmäära.