6. august 2009

Noormees istub eksperimendi korras nädalaks ratastooli


Et täna Tallinnas kesklinna asja, siis leidsin hommikul uudise eksperimendi kohta ja otsustasimegi minna varem ja kella 12-ks vaatama seda uljaspead ratastoolis. Esmalt leidsime ees üllatuse, sest uuenenud Vabaduse väljakul, linnavalitsuse eest olid kadunud invaparkimiskohad. Väljas olid ainult peatumist ja parkimist keelavad liiklusmärgid, millel lisaks tekst, et parkimine lubatud linnavalitsuse erilubadega.

Hiljaks jäime mõned minutid, sest otsisime kohta, sest juu arvavad linnavalitsuse ametnikud, et puudega inimesel pole sellesse majja asja. Teadsin vanast ajast, et ka Roosikrantsi tänaval on invakoht. Sõitsime siis autoga ringi Pärnu maanteelt Roosikrantsi tänavale ja märkasime, et sinisele invaparkimiskohale on rajatud ajutine ülekäigurada jalakäijatele. Autojuht nikerdas oma auto ikkagi sinna parkimiskohale, sest märgistus oli maas, kuidagimoodi me selle auto sinna pandud saime. Seejärel läksime sõiduteelt kõnniteele ja ka seal oli ajutiselt taradega kinni pandud. Vajas Arko siingi minu abistavat kätt. Linnavalitsuse ees oli eksperimenti tegev noormees Daniel koos paari ajakirjaniku ja kaameramehega, ei ametnikke ega teisi puudega inimesi, pealtvaatajateks saimegi meie.

Arko Vool jäi kuulama ja uudistama, siis vurises tema juurde ka ratastoolis Daniel. Arko jagas muljeid, nõuandeid ja soovitusi. Minu juurde astus Postimehe ajakirjanik ja küsis mida mina sellisest eksperimendist arvan. Kas suhtun asjasse positiivselt või negatiivselt. Kostsin vastu siis, et kui on soovi ja julgust proovida, siis ei saa keelata. Iga kogemus muudab inimest sotsiaalsemaks. Tean seda omast käest, sest paljud lapsed ja ka noored tahavad järele proovida ratastoolis sõtmist. Eelarvamused on pigem liikumispuudega inimestel endil, seega ka ratastoolis liikujatel. Tean, et varem on korraldatud üritusi ja linnaametnikud, poliitikud ja muusikudki ratastooliga katsetama saadetud. See parandab ainult ühiskonda positiivsemas suunas, pealegi võid kergesti trauma järgselt kargud või ajutiselt ratastooli kaaslaseks saada. Siis läksime kõik okoos Vabaduse väljakult Pärnu maanteed mööda Viru keskuse poole, kus meie teed hargnesid. Soovisime eksperimenditegijale jõudu ja plaastrit, sest õhtuks on plajakäsi sõitmisest rakud peos.

Artikkel siis selline:
Noormees istub eksperimendi korras nädalaks ratastooli.

Tallinna noormees Daniel Sepp alustab täna nädalast eksperimenti, mille käigus üritab ta elada oma igapäevast elu ratastoolis olles.
Sepp rääkis Päevaleht Online’ile, et kõige raskemaks peab ta kogu eksperimendi käigus kodus kohanemist.

„Ma olen kolm aastat käinud ühes ja samas kohas juuksuris. Ma ei saa sinna. On sellised takistused, millest ma ei tea kuidas üle saada ja reaalselt ei olegi see väga võimalik,“ tõi noormees näite.

„Väga palju on veel neid kohti, mis pole ratastooliga ligi pääsemiseks kohandatud,“ nentis ta.

Suurima kasuna projekti juures näeb Sepp eksperimendist saadavat isiklikku kogemust.

„Kui ma näen, et kas või üks inimene aitab pärast eksperimenti mõnel liikumistakistusega inimesel bussi peale minna, siis ma arvan, et see on otsene kasu,“ lisas ta.

Sepp, kes kuulub Keskerakonna noortekogusse, kinnitas, et ratastoolieksperiment ei lähe mingil moel kokku parteipoliitikaga.

„Võin käe südamele panna, et see pole seotud kuidagi Keskerakonna noortekogu või Keskerakonna tegevusega,“ ütles ta.

Noormees rääkis, et kuna on tulemas kohalikud valimised, ei läinud ta Keskerakonna noortekogu suvekooli, et see ei annaks põhjust seostada ratastoolieksperimenti poliitikaga. „See on midagi muud. See on mu isiklik asi, mida ma teen,“ ütles ta.

Sepp rääkis, et vastukajana laekunud e-kirjad ning blogikommentaarid on olnud seni väga positiivsed. Eksperimendi on heaks kiitnud ka puuetega inimeste koda.

„Avalikes kommentaariumides on kuuldavasti inimesi, kes ettevõtmise heaks kiidavad, kuid üldine mass pole mind väga sõbralikult vastu võtnud,“ jätkas ta.

Põhjuks, miks negatiivsed kommentaarid ettevõtmise suhtes kogunevad, on Sepa sõnul interneti anonüümsus. „Mina sooviks, et ainult ID-kaardiga autentides saaks kommenteerida,“ lisas ta.


Idee veeta nädal ratastoolis tuli sügisel 9. klassi mineval Sepal ükskord bussiga sõites, kus ta märkas, et on olemas ratastoolis inimestele mõeldud peatumismärguande nupud. „Ma ei kujuta ette, kuidas ta (ratastoolis inimene – toim.) peaks bussi peale füüsiliselt saama,“ lisas ta.

Sepa sõnul oli ainukeseks võimaluseks teada saada, kuidas liikumispuudega inimesel linnas liigelda on, ise ratastooli istuda.

Pärast ratastoolieksperimendi lõppemist on alles 16-aastasel noormehel varuks ka juba uus idee, kuid sellest ta praegu veel rääkida ei taha.

„See ei ole niivõrd eksperimendivormis, aga samuti sotsiaalvaldkonnast,“ kergitas ta pisut saladuskatet.

Idee veeta nädal ratastoolis tuli sügisel 9. klassi mineval Sepal ükskord bussiga sõites, kus ta märkas, et on olemas ratastoolis inimestele mõeldud peatumismärguande nupud. „Ma ei kujuta ette, kuidas ta (ratastoolis inimene – toim.) peaks bussi peale füüsiliselt saama,“ lisas ta.

Sepa sõnul oli ainukeseks võimaluseks teada saada, kuidas liikumispuudega inimesel linnas liigelda on, ise ratastooli istuda.

Pärast ratastoolieksperimendi lõppemist on alles 16-aastasel noormehel varuks ka juba uus idee, kuid sellest ta praegu veel rääkida ei taha.

„See ei ole niivõrd eksperimendivormis, aga samuti sotsiaalvaldkonnast,“ kergitas ta pisut saladuskatet.

Kommentaare ei ole: