29. august 2009

Psühholoogilist abi vajatakse praegu väga palju

Rasked ajad. Seda on märgata ka minu igapäevases töös, sest sellist telefonikõnede hulka, klientide ja pereliikmete kohapeale tulekut pole märganud eelnevatel suvedel. Helistatakse ja küsitakse nõu. Abipalved on seinast seina alustades peale puusaoperatsiooni haiglast kiiresti koju saamisel invatranspordi vajadusest, puuderaskusastme paberite segadusest ja nende viibimisisest, hambaarsti ja silmaarsti juurde pääsemisel ligipääsetavusest (hoonetesse saamine, pikad ravijärjekorrad), toimetulekuraskused ja üldiselt vähene teadlikkus. Informeeritus ja asjaajamise oskus. Pean silmas seda, et aetakse segamini vanaduspensionär, puudega inimene ja töövõime kaotuse protsent. Mõnel pärastlõunal avastan, et pole olnud aega lõunatki pidada. Tallinna linnakodanikel on hirm tuleviku ees ja kartus, et need vähesedki pensionid, toetused ja teenused vähenevad või kaovad sootuks. Tänane artikkel andiski selleks jälle mõtlemisainet.


Aita Keerberg: psühholoogilist abi vajatakse praegu väga palju


Majanduskriisi ajal suureneb vajadus psühholoogilise abi järele, sest kriis mõjutab tugevalt ka inimeste eraelu, ütleb kriisi- ja pereterapeut Aita Keerberg. •• Eestis on taasiseseisvumis-järgne suurim kriis. Ehkki elatustase on kõrgem kui 1990-ndatel, on praegune aeg ilmselt esimene kord taasiseseisvunud Eestis, mil inimestel on tunne, et asjad ei pruugi enam ülesmäge minna. Millist mõju avaldab see eraelule, kas kriis pigem liidab või lahutab perekondi?

Kriis võib mõjuda üht- ja teistpidi. Uuringud viitavad, et majanduskriisi tingimustes kiputakse rohkem lahutama. Perede purunemisi on rohkem ja hoogustub uute suhete loomine.

Kui inimestel on suured pinged ja palju stressi, siis pahatihti kanaliseeritakse ärevus paarisuhtesse. Halvas enesetundes võidakse süüdistada elukaaslast ja pereelu, inimene leiab, et keegi teda ei mõista. Enamasti me teame, et keegi ei saagi meid täielikult mõista, aga kriisiajal tundub see eriti valuline. Ja see-pärast otsitakse mõistmist kuskilt mujalt. See võib viia alkoholi või juhusuheteni – mis on neurootiline seiklemine lihtsalt selleks, et inimesel ei oleks nii ebamugav ja halb, see on põgenemiskäitumine. Ja kui inimesel on pinged väga suured, siis on väga kerge kujunema ka armumine kui süüdimatu seisund.

•• …te nimetate süüdimatuks seisundiks seda, millele on pühendatud nii suur osa meie kirjandusest ja kunstist?
Sest sellest on, mida kirjutada. Eks see armumine ole üks suur segadus inimese peas. See on tegelikult pealisehitis ja üks ilus lugu, et ei oleks nii, et inimene looma kombel lihtsalt ajab teist taga ja saab järglasi – nii kena on mõelda, et see kõik on üks suur ime. Aga paljud armumised, mida inimesed kaitsevad kui pühadust, on tegelikult neurootilised reaktsioonid, stressist läbipõlemise kaasnähud.

•• Kuid kas kriis võib ka peresid liita, tugevamaks teha?
Jah, loetakse kokku küll lahutusi, kuid keegi ei löö kokku seda, kui paljud püsisuhtepartnerid on saanud selle kriisi ajal väga palju lähedasemaks. On vana ütlus: kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ka kriisi kaudu saab õppida ja kasvada. Paljud inimesed õpivad just nüüd üksteist päriselt armastama, hoidma ja tundma. Võib-olla on see kriis pere jaoks esimene tõsist koostööd ja üksteisega arvestamist nõudev proovikivi.

•• Uudistest on läbi lipsanud, et kriisi ajal on kasvanud perevägivallajuhtumite arv. Ainuüksi Lääne-Virumaal on politseile tänavu seitsme kuuga tulnud 90 perevägivallaga seotud väljakutset, samal ajal kui terve eelmise aasta peale oli neid 88…

Jah, kriis võib viia ka vägivallani. Kui naine tunneb end halvasti, siis ta enamasti väljendab kurbust, pettumust, läbikukkumist. Aga meestel tekib kergesti ärritus ja viha. Kui inimene on haiget saanud ja vajab tuge, aga ei suuda seda vastu võtta, siis see võib tõesti viia konflikti eskaleerumiseni, vägivallani. Ühelt poolt on mõistetav see, kuidas inimesed suhtes vägivaldse käitumiseni jõuavad, aga vägivalda ei tohiks olla. Teist inimest ei tohi kahjustada, talle ei tohi haiget teha.

•• Praegune kriis näib Eestis ja maailmas tabavat mehi rohkem kui naisi. Meeste töötus kasvab kiiremini: kui mullu 30. juunil oli Eestis 7336 töötut meest ja 9636 töötut naist, siis tänavu 31. juulil oli töötud mehi 38 574 ja töötuid naisi 31 670. Sama tendents – et kaovad just meeste töökohad, ilmneb ka mujal Euroopas ja Ameerikas. Mida tähendab see meestele, kes on harjunud traditsioonilise soorolliga?

Jah, suutmatus pikka aega tööd leida on tõsine katsumus meestele, kes tahavad juhtida pere elu ja olla peasissetuleku hankija. Kuid see kriis ei ole kindlasti igavene. See ei ole pöördumatu muutus ühiskonnas. Inimesel on kergem kriisiga hakkama saada, kui ta usub, et asjad lähevad paremaks.

Praeguses kriisis on inimestel töötusega lihtsam psühholoogiliselt hakkama saada ka seetõttu, et see on niivõrd suur: seda tajutakse pigem loodusõnnetuselaadse olukorrana ja inimene ei taju siin nii palju omavastutust.

•• Jagatud tragöödiat on lihtsam taluda kui individuaalset?
Selge see. Kui töötus või muu kriis tabab üksikut perekonda, siis need individuaalsed kriisid on selles mõttes raskemad, et sellest ei saa kuskil avalikkuses rääkida. Aga praeguses kriisis, mis haarab paljusid inimesi, otsitakse lahendusi, pakutakse lahendusi. Kui inimesel on raske, võib ta mõelda, et kellelgi kuskil on veel raskem.
Just sellepärast ongi hea perekonnana koos elada – kui üks on parajasti raskemas olukorras või nõrgem, siis teine võtab end kokku ja on toeks.

•• Samal ajal on Eestis üks kõrgemaid lahutuste osakaale Euroopas. Ja läänemaailmas tervikuna otsustab järjest suurem osa inimesi jäädagi üksikuks.
Ametlik lahutuste statistika muidugi ei peegelda kõike, sest paljud suhted on registreerimata abielud. Ühiskonnas on palju muutunud. Oli aeg, mil valitses kujutelm, et abielu kui institutsioon on möödapääsmatu. Tänapäeval on nii religiooni roll kui ka surve igal juhul abielluda ja saada lapsi vähenenud. Muidugi on läänemaailmas süvenenud ka egoism, individualism ja enesekesksus. Aga inimese loomus pole ju muutunud, see on jäänud samaks. Ja väga paljud inimesed kogevad üksindust ja distantseeritust. Teistega seotud olek ja sõltuvus on tegelikult inimesele vajalikud.


•• Kuidas mõjutab vanemate töötus lapsi?
See on väga erinev. Kui perekond peab kulutusi kokku tõmbama, on väga tähtis sellest ausalt lastega rääkida.
Aga võib-olla see mõni aastat majanduslikku kitsikust võib lapsele kujuneda ka õppetunniks, kui ta hiljem täiskasvanuna mõtleb oma lapsepõlvele tagasi: mu isa või ema sai hakkama. Hoolimata sellest, et tal polnud tööd, säilitas ta inimliku väärikuse ja pidas vastu. Sellel õppetunnil on suur tähendus, kui vanemad annavad isiklikku eeskuju, et ükskõik kui raske neil on, nad saavad hakkama, mitte ei lase end muutuda viletsaks ohvriks, kes hakkab eluga jonnima.

•• Paljud ei pruugi selle kõigega nii eeskujulikult toime tulla. Kas kriisiajal suureneb vajadus psüh-holoogilise abi järele ja kas selle osutamiseks on Eestis piisavalt ressurssi?
Osa inimestest tõmbub kriisi korral endasse, ei otsi abi, kapseldub ja tunnetab eriti teravalt eksistentsiaalset üksindust. Inimese jaoks on oluline teada ja uskuda, et ta juhib ise oma elu. Ootamatute negatiivsete sündmuste või läbikukkumiste tõttu võib talle tunduda, et see ei ole nii. Paljudel pikemaks ajaks tööta jäänutel võib kujuneda depressioon. Vajadus psühholoogilise abi järele on kindlasti suurenenud. Iseasi on see, et paljud ei saa psühholoogi teenuseid kasutada. Kas või põhjusel, et see käib rahaliselt üle jõu.

•• Millist nõu teie annate nendele, kes on töö kaotanud või kardavad, et see võib juhtuda?
Kui inimene on suurte muutuste tõttu ühes elusfääris sattunud kriisi, siis on talle suureks abiks teiste eluvaldkondade hea väljakujunenud rutiin, miski, mis on läbi ja lõhki tuttav. Kui vähegi võimalik, oleks hea mitte ette võtta teisi suuri muudatusi. Tuleb tuletada meelde, et kõike head ei saagi poest raha eest osta. Ning et inimesena saan ma edasi minna kõigist raskustest hoolimata.

Kommentaare ei ole: