Puudega inimesi ei tunta ära: kas teadmatus või lihtsalt hoolimatus?

Mida teeksid sina? Artikkel pärineb Tiina Kangrolt 6.04.2010 Linnalehest.

MEIE ELU

Mis mõtted sind valdaksid, kui saad äkitselt telefonikõne taksodispetšerilt, kes palub viivitamatult järele tulla oma purjus pojale, kelle taksojuht on autost välja visanud?

Just niisuguse kõne sai nädalapäevad tagasi Mare Leomar, kes oli takso tellinud, et tema puudega poeg saaks taastusravikeskusest koju sõita.
21-aastane Veli-Johan kasutab liikumiseks ratastooli ja ka kõnelemine tuleb tal pisut teistmoodi välja kui päris tervetel inimestel. Ema tellitud taksot kasutab ta paratamatult üsna sageli, sest peale kooli – Veli lõpetab gümnaasiumi viimast klassi Heleni koolis – käib ta mitu korda nädalas taastusravil. Kooli ja tagasi sõidab Veli invabussiga, mille teenust Tallinn ostab Termaki autopargist. Ka taastusravile saab noormees paar korda kuus sõita Tulika taksoga, kellega Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametil on invataksoteenuse pakkumise leping. Linn kompenseerib raskema puudega inimestele vajalikud sõidud 500 krooni ulatuses kuu kohta, aga kui sellest ei piisa, tuleb liikuda muul moel.

Üle kivide ja kändude
“Termaki bussijuhid on ülikenad, ka Tulika juhid on väga professionaalsed ja hoolivad. Kui me aga oma lisasõite teeme, siis muidugi nende hinnatase jääb kõrgeks ning nõnda otsime odavamaid võimalusi,” alustab Mare Leomar juhtunud loo pajatamist. “Meil peres autot ei ole ja kui olen ise tööl või näiteks kodus haige, siis poeg üksinda ratastoolis bussiga liikuda eriti ei saa. Nii tulebki vaadata taksode poole. Tol õnnetul päeval polnud sõidukit anda ka Laki Taksol, kus oleme avastanud väga toredad juhid, ja ma tellisin auto meile seni täiesti tundmatust odavfirmast Inter Takso,” jätkab ta.
Mare muidugi mainis, et tegemist on puudega noormehega, ja samale asjaolule pidanuks kaudselt viitama taastusravikeskuse aadresski, kuhu takso telliti. Ometi läks kõik just nii nagu ülal kirjas. Juht pidas imelikult liikuvat ja kõnelevat poissi joodikuks ning keeldus teda teenindamast, dispetšer andis õiguse taksojuhile ja palus emal laps ära koristada.
Kui šokeeritud Mare Leomar abipalvega Eesti Liikumispuudega Inimeste Liitu helistas, vastati taksofirmast sealsele kontaktisikule juba uue versiooniga: ratastool polevat taksosse mahtunud – seesama kokkupandav ratastool, millega Veli-Johan juba pikki aastaid igasuguste autodega liikleb! Ja üleüldse polevat mingit probleemi olnudki.
Nii siis jäigi. Mare Leomar sai targemaks, et odav ei pruugi olla hea ja et puudega inimeste olemasolu pole veel sugugi kõigile tuttav teema. Hoolimata sellest, et nad elavad meie hulgas ning neist ja nende probleemidest on juba mitukümmend aastat üsna palju räägitud.

Odav pole alati parim. Siin siiski tegemist hoolimatusega. Taksojuhte on vaja koolitada, sest kui taksojuht arvab, et ta teab, siis võib juhtuda, et ta ei tea ja oska puuetega inimesi teenindada. Tore on kui Termaki ja Tulika taksojuhid kiita saavad. Meie Tallinna Puuetega Inimeste Kojas koolitame taksojuhte teenindama puuetega inimesi.