Puudega inimesed - väljakutse ühiskonnale

Artikkel ilmus venekeelses ajalehes Sotsiaaldemokraat nr 4/2010

Puudega inimesed - väljakutse ühiskonnale
Tiia Tiik, Tallinna Puuetega Inimeste Koja sotsiaaltöötaja.

Puuetega inimeste osatähtsust mõjutab rahvastiku vanuseline struktuur ja elanikkonna vananemine; laste ja tööealiste inimeste tervis ning töövõimetuspensionäride arv. Tallinnas on puuetega inimesi ligi 22 000, mida on sama palju, kui eelkooliealisi lapsi linnas. Väikelapsi me märkame aga puudega inimesi kohtame suhteliselt harva.

Tallinna linnavalitsuse 2009.aasta puuetega tallinlaste uuringust selgus, et olulisemad takistused igapäevatoimingute tegemisel on seotud toimetuleku, keskkonna ja abivajadusega. Erivajadus võib kaasneda inimese sünniga, tekkida haigestumise või traumajärgselt. Oluline on anda abivajajale vajalikku infot koheselt ja tagada nõustamise kättesaadavus, milles on abiks e-teenused ja Interneti kasutamise võimalus. Kõige suurem roll on perearstidel, hoolekande osakondadel ja puuetega inimeste organisatsioonide võrgustikul. Samas on tõestatud, et mitte-eestlaste võrgustik on paremini informeeritud oma võrgustikuliikme seisundist, probleemidest ja vajadustest ning nad on aktiivsemad oma abi pakkuma ja abi küsima.

Inimestel on õigus iseseisvuda, kuid paljud erivajadustega inimesed elavad koos oma vanematega kohandamata elamispindadel. Kaasaegsed abivahendid ja kohandatud eluase ei kõrvalda takistusi. Ligipääsetavus muutub aastatega paremaks, kuid ilma abistajata on raske toime tulla invavaenuliku keskkonna tõttu. Eriti liikumisel ametiasutustes, pangaautomaatide kasutamisel, invaparkimisel, perearsti külastamisel jne. Keerukaimaks probleemiks on ühistranspordi kasutamine. Madalad ühistranspordivahendid, taksofirmad ja nende juhtide koolitamine, reisisaatjate kasutamise võimalus parandab mõnede puudega inimeste olukorda. Invatranspordi ja takso kasutamise vajadus kasvab elanikkonna vananemise või tervisest tulevate liikumisraskuste tõttu.

Puuetega inimeste tööhõive on vaatamata paljudest tööturu meetmetest madal, mis jääb keskmiselt alla 16%. Töötud puudega inimesed vajavad eeskätt nõustamist töö otsimisel ja leidmisel, erinevaid koolitusi. Sobiva töökoha olemasolu ja tööandja valmisolek erinevaid kohandusi läbi viia on tööandja suhtumise küsimus. Tervise tõttu on suur oht tööd kaotada. Koolikohustus on ka puudega lastel ja nende arendamist tuleb alustada eelkooli eas. See võimaldab vanematel puhata hooldamisest ja töötada. Puuetega laste integreerimine tavakoolidesse on vaevarikas ja aega nõudev protsess ja alati see ei pruugi õnnestuda. Paraku on erilasteaedasid, sobivaid koole vähe ning need asuvad suurlinnades. Erivajadustega noortel peab olema võrdne võimalus omandada kutseharidust või astuda ülikooli. Kurb on, kui koolitee ja aktiivne tegevus lõppeb koos põhikooli tunnistusega. Ümberõpe on vajalik ka peale traumat või haigestumist. Kaitstud töökeskuste ja päevakeskuste kasutamise võimalus peaks olema igas maakonnas ja suuremas linnaosas, sest see aitab parandada teenuste kättesaadavust, vähendab transpordikulusid ja ei ole nii kulukas kui hooldekodudes elamine.

Paljud tööealised puudega inimesed elavad vaesuses, kuna sissetulekust kulub suurem osa abivahendite, teenuste ostmiseks ja ravimikulude katmiseks. Eestis on ligi 10% elanikkonnast erivajadusega, mis teeb kokku üle 106 000 inimese, sh eakaid on 53,6%, tööealisi 41% ja lapsi 5,4%. Iga inimene on tähtis. Seetõttu vajame jätkuvalt sotsiaalteenuseid ja hooldekodusid. Nende puudumine, teenuste mahu ebapiisavus või maksevõimetus omaosaluse tasumisel on tõsised väljakutsed. Tolerantsust erivajadustega inimeste või eakate suhtes saame arendada, olles sallivamad nõrgemate vastu. Eeskuju on see, mis muudab ühiskonda paremaks.

Ohtlikus ühistranspordis

Viimasel ajal kasutan ühistransporti vähem aga kui kiired minekud või koosolekud, siis sõidan Mustamäelt tööle ja linna trolliga. Nii ka teisipäeval, kui ilm oli sombune ja tibutas vihma. Troll nr 5 (uksel nr 344) tuli enne 10 Tammsaare tee peatusesse. Oli madalapõhjaline ja sisenesin keskmisest ukses esimesena, peale mind tuli veel paar inimest. Keskel seisis reisisaatja, noormees rätikuga. Otsisin istekohta ja leidsin vaba koha teises reas peale keskmist ust. Nii kui sinna poole hakkasin astuma, sain aru, et trolli põrand on märg ja libe nng libastusin ja püüdsin kuskilt kinni haarata, kuid ei suutnud, sest troll pööras sellise hooga peatusest välja ja kiirendas enne Tamsaare tee Mustamäe tee ristmikku ja pidurdas koheselt. Tasakaalu kaotades kukusin istme ääre peale ja oh õnnetust, seal oli rauast käsipuu, mille otsa puusakonti pidi. Valus oli. Ikka päris valus ja tegi meele nukraks pikaks ajaks. Liipasin Välja peatuses maha, kuid selle trollijuhi agressiivset sõidustiili ei saa põhjendada liiklusummikutega, sest peale 9 on Mustamäelt linna poole suhteliselt vaba ja sujuv liiklemine. Nüüd usun, et vigastused ühistranspordis on reisijatega kerged tulema.
Minul sinikas siiani kannika peal. Kuid oleks võinud ka veel kehvemini minna, sest järgmisel päeval lugesime uudistest, et 2 sõiduvahendit on avariisse sattunud. Invataksokordineerijana on minu poole sel sügisel pöördunud paar inimest, kes raskeid vigastusi saanud bussides ning vajanud pärast kuid taastusravi. Trollijuht on samas selline klienditeenindaja, kes peab jälgima ka reisijate ohutust ja mõistlikult sõitma ka madalapõhjaliste trollidega. Kõrged ja vanad liinibussid, -trollidest ei hakka üldse rääkima, sest neis puudub reisisaatja ja nendesse ronimine on vaevarikkam. Trollijuhid olge nüüd mõistlikud meie inimestega liikluses.

Seminar 16-aastaselt otsustajaks? 28.09.2010

Gerd Tarand, kes on Mustamäe Halduskogu liige, aseesimees, ja Noorte Sotsiaaldemokraatide poliitikavaldkonna juht, saatis mulle sellise informatsiooni, mida paljus huviliste seas levitada. Eks panen selle siia blogisse ka üles. Aga enne tegin kodus oma 18-aastasele pojale kiirtestimist. Esitasin küsimuse: kas 16-aastaselt peaks saam valida? Mõttepaus. Sellele järgmnes ebalev ei, et mõttetult vara. nii palju on muudki teha. Mina arvan, et liiga palju poliitikast kõnelemist kodus ja viibimist koosolekutel, üritustel, kampaaniatööd koos minuga. See on vaid ühe noore inimese arvamus ja aktsepteerin tema vabadust ise otsustada või mitte. Äkki on hoopis küsimus selles, et meie peres tehakse tarku ja kaalukaid otsuseid? Kes seda teab. Näitab aeg. Tema esimesed valimised on tuleva aasta riigikogu valimised jal uban, et teen nii palju kihutustööd, et ta valima läheks või hääletaks juba e-valimistel. Iga hääl loeb ja kodanikukohust tuleb täita. Noored valima. Nii saab ka otsustada.

Seminar “16-aastaselt otsustajaks?”

Seminar toimub Noorte Sotsiaaldemokraatide ja Friedrich Eberti Fondi korraldusel ja toetusel, Tallinnas, 28. septembril 2010, algusega kell 17:00. Toimumiskohaks on Solarise keskuse (Rävala pst 12) 4. korrusel asuv Tallinna pressikeskus.

Seminaril tutvustan ise kevadel läbi viidud küsitluse tulemusi ja üldiseid seisukohti, argumente. Lisaks minule on ettekannetega lubanud esineda ka Silver Meikar, Liisa Pakosta ja Eesti Noorteühenduste liit. Esinejatele, osalejatele on oodata tubli täiendust ning täpsem ajakava saab paika hiljemalt 24. septembril. Üritus on planeeritud sedasi, et jääb piisavalt aega ka elavaks aruteluks. Mahla ja küpsist saab samuti. Kellel kohale tulemise võimalust ei ole, saab olema võimalus seminari jälgida (ning kaasa rääkida) interneti vahendusel otseülekandena mille viite leiab enne ürituse algust allpool viidatud veebilehelt. Samalt veebilehelt tasub endale ka vastav meeldetuletus tellida. Seminar on eelregistreerimisega ning eelnevalt tasub teada anda ka soovist veebiülekannet vaadata. Lisainformatsiooni ja registreerumisvormi leiad veebilehelt: http://bit.ly/biGp9U

Pilt pärineb G.Tarandi blogist.

Leino mõtted peale sõjaskäimist ja palgasõduritest

Tunnen Leinot juba üle 10 aasta. Esmakordselt kohtusime Matsa spordilaagris ja Leino oma hea veenmisoskusega kutsu mind koos endaga karoket laulma. Mina olin siis arglikum ja ei julgenud otse mikrofoni laulda, muidu oleksime koos oma Apelsini maja lauluga palju kõrgemale pääsenud. Artiklit lugedes võib tekkida tunne, et ta on äkkiline ja karm, samas mina tean teda alti äkkilise tormajana vaid ratastooli võidusõidus. Teda tuntakse ka ägeda koera järgi. Tore inimene on, kuigi jah sõda on oma haavad tema hinge jätnud aga see pole Leinot murdnud. Viimati kohtusime Jõgeval EIL kergejõustiku etapil. Tema oli jällegi oma ala parim ratatoolimaratonil. Aga Eve Heinla 10.09.2010 Õhtulehe artikkel tasub lugemist sellegipoolest. Praegu on Eestil palgasõdurid, kes saavad palka ja paljud just selle teenimise pärast sinna lähevad. Aga N Liidu kohustuslikku sõjaväge ei ole mõtet võrrelda, Eesti poistel on kodumaal palju parem teenida. Ma tean, et räägitakse palju meie kohustusest vaba maana. Kuid kas Eesti noormehed, kes pole veel oma elu alustanud peavad ikka 20. eluaastates minema kutseliste sõjaväelastena Afganistaani, Iraaki jmt. Palgasõdur on elukutse ja selleks peavad inimesed pikemalt koolitust ja oskusi saama. Ameerika Ühendriikides võideldakse praegu tagajärgedega, sest see süsteem vajab ümberkorraldamist.

«Sõda jätab jälje hinge igaveseks…»

«Mõni mees võib muidugi väita, et sõda ei mõjuta midagi, aga nii ei saa ju olla,» tõdeb Afganistanis jalutuks jäänud Leino Juhkam. «Ma ei ole muidugi mingi psühhopaat, aga muutunud kindlasti. Võib-olla olen veidi kalgima loomusega ja ärritun rohkem.»

TEGUTSEDA TULEB: 22 aastat tagasi jalad sõjakoldesse jätnud Leino Juhkam on aktiivne invasportlane ja kümmekond aastat õnnelikus abielus. «Nukrutsema ei tohi jääda, tegevust peab olema. Ja igaühe jaoks on kuskil keegi!» ütleb Leino.

Esimese Afganistani sõja veteran lükkab ümber müüdi hingetust võitlejast.

Leino Juhkam (43), kellel maamiin NSV Liidu lõpuaastail Afganistanis mõlemad jalad alt rebis, imestab, et põrgulikust kogemusest on tänaseks juba 22 aastat möödas. «Seega pool elu juba niimoodi elatud,» nendib Leino, kes mõnda aega on juhtinud Jõgevamaa liikumispuudega inimeste ühingut. Tema on elus oma koha leidnud. Kõigil paraku nii optimistlikku meelt ei jätku. Paarkümmend aastat hiljem samas sõjakoldes jalutuks jäänud Aare Viirmaa, kes endalt elu võttis, oli tegelikult Leino saatusekaaslane. Seepärast ongi viimane samuti hakanud minevikku meenutama. «Eks olukord, ajastu ja inimesed on teised,» tõdeb ta küll.

Kas oleks saanud Viirmaad päästa?

Leino peab pika pausi. «Raske vastata. Ma ju ei tundnud teda, olen muidugi nüüd tema peale mõelnud.Aga eks palju sõltub ikka inimesest endast. Sport on eneseteostus ja ma soovitaks seda ka nüüdsetele Afganistani sõja veteranidele. Mõni on juba teinud ka üht-teist. Jalad kaotanud Rasmus Penno mängib näiteks kelguhokit. Nõu oleks võinud ju muidugi anda, aga kas kuulda võetakse ja kas see aitab.»

Kurvastama ei tohi jääda

Leino teab, kuidas on võimalik hakkama saada ka siis, kui sa liigud vaid ratastoolis või oled proteesidega.«Kui mingitki tegevust on, pole aega nukraid mõtteid mõelda. Põhiline on mitte kurvastama jääda. Üks väljund ongi sporditegemine. Eneseületamine, ükskõik kus ja mis alal. Mõnele piisab vähemast, mõnele on rohkem vaja.» Leino tunnistab, et esialgu tundis temagi, et on sant, ja kellel teda enam üldse vaja on. «Kui haiglas vedelesin ja eriti liikuda ei saanud, siis tuli küll kehv tunne, aga kui juba liikumiseks läheb, siis juba tunned, et pead.»

On arvatud, kas mehed nais-psühholoogile oma häda kurtma kipuvadki, kuid Leino muigab, et teda aitas esialgu esimest korda sõna otseses mõttes jalule just naine. «Kui Leningradis haiglas olin – meile tehti toona seal proteese nagu nüüd poistele Inglismaal –, sain minagi esimesed prooviproteesid. No ikka julmalt rasked, pidi sokke vahele toppima. Valusad olid. Isegi kohapeal seista oli paras katsumus, selg märg. Polnud tahtmist proovidagi, kuid oli üks naisinstruktor, kes seda õpetust meil läbi viis. Tuli palatiuksele, vaatas, et mul seisavad proteesid voodi kõrval. Ütles vaid: tere hommikust, oi, kui kahju, ma mõtlesin, et me läheme koos jalutama. Keeras ringi ja kadus! Paar minutit seedisin, et no mis, kas minuga ei saagi jalutama minna, toppisin proteesid alla ja läksin trenni!» Leinol toona veel silmarõõmu polnud ja oma abikaasaga sai ta tuttavaks aastaid hiljem.

Aga kui naist pole?

«Mingi lahenduse leiab alati. Kui tegutsed ja oled nähtav, siis miks mitte? Isegi kui sa omil jalul käia ei suuda, siis keegi on ka sinu jaoks kuskil. Ja selliseid näiteid on Eestis küll. Praegu on ju poistel, kes viga saanud, rohkem võimalusi läbi käia, suhelda, kogemusi vahetada ja rääkida, kui oli meil toona. Polnud meil ka siis mingit psühholoogi kõrval. Olid küll mingid tegevusterapeudid, aga hingeabi andjaga pole ma küll kordagi kokku puutunud.»

Tundsite psühholoogist puudust?

«Isegi ei osanud tahtagi sellist abi. Lähedased inimesed, sõbrad aitasid. Ei saanudki teistmoodi mõelda, kui et peab saama hakkama.»

Hingehaavad elu lõpuni

Kuid ühes on Leino kindel. Räägitagu, mis tahes, aga sõjas käimine jätab jälje hinge igaveseks. Ka aeg ei paranda haavu lõplikult. «Mõni mees võib muidugi väita, et ei mõjuta midagi, aga nii ei ole! Võib-olla mingil määral oled veidi kalgima loomusega, ärritud rohkem. Mul muidugi on veel lisaks see, et igal hommikul üles ärgates ja jalgu alla pannes. ei saagi juhtunu iial päris meelest minna.» Viis aastat tagasi vändati Leinost ja Aivar Simsonist tõsielufilm «Afganistani armid» ja Leino käis toona taas Afganistanis. Peaaegu samas kohas, kus jalgadest ilma jäi. Pärast seda ta enam õudusunenägusid ei näinud, miski kadus seeläbi alateadvusest. «Sain ju sõna otseses mõttes tagasi minna.» Jalast ilma jäänud nooremseersant Andrei Vesterinen räägib ka, et tahab tagasi. «No mina käisin ju turistina seal,» tekitab viga saanud sõduri missioonile kippumine Leinos vastakaid mõtteid. «Kui ta on seal vaid baasis, on veel mõistetav, aga kui päris lahinguväljale. Siis on ju nagu enesetapule minek. Minu isiklik arvamus on, et see on nagu rohkem propaganda. Tal on endal ehk ka meediakeskmes oleku soov, ja kaitseministeeriumil ju siis samuti üsna hea näitaja võtta. Nagu näidissõdur.»

Kuidas peaks inimesed sõdureid aitama?

Leino mõtiskleb, et nüüd räägitakse seoses sõduritega palju küll kodanikuinitsiatiivist ja aitamisest, aga kuidas see aitamine tegelikult ikkagi käima peaks. «Olen mõelnud, et mismoodi, et kes see peaks olema, kes kätt hoiab, kuulab ja häid soove soovib. Mäletan, et meil haiglas käis maru palju vabatahtlikke abiks, mul käis üks proua, kel poeg oli lendur olnud ja alla lastud. Tuli vahel, tõi kodust midagi head kaasa, ajas juttu. Ei hakanud igav.» Esimese Afganistani sõja veteranid eriti kooskäimist ei harrastavat. «Valdavalt kogunevad vaid venekeelsed veteranid. Ja need, kes tervelt pääsenud, ei tunne vajadustki. Haavatuid minu arust on suhteliselt vähe ka ja ju igaüks nohistab siis omaette. Aga kooskäimist ja viinavõtmist minu teada ei ole.»

Reservkindral: 60–70 protsendil Afganistanist tulnutest psüühika paigast

Reservbrigaadikindral Urmas Roosimägi ütles Maalehele, et 60–70 protsendil sõdureist, kes Afganistanist tagasi tulevad, on psüühika paigast ära. «Õnneks pole meil veel selliseid asju juhtunud nagu ameeriklastel, et mees tuleb Afganistanist ja laseb naise maha, kui too õiendab liiga palju,» ütles Roosimägi. Kindral rääkis, et missioonile minnakse kolmel põhjusel. «Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini. Teine osa läheb missioonile raha teenima. Kolmas osa on kaadrikaitseväelased. Nendel on kaks varianti: kas lähed, või paned avalduse lauale. Üks poiss keeldus mul minemast, naine ei lasknud. Ja ta pidi kaitseväest lahkumise avalduse lauale panema.»

Seenelkäik

Eile siis saime lõpuks aega ja ilma, et minna seenele. Arko lubas viia ja sõitiski metsa. Iga algus on raske, nii ka meil selle õige seenekoha leidmisega. Kuid kui lõpuks autost välja sain, siis ka kummikutes mööda metsa jooksu pistsin. Ja siis neid seeni muudkui tuli ja tuli, sai ämber täis, kilekottigi nii palju, kui tassida jaksasin. Arkol oli muidugi igav autos passida, sest kuhu sa ikka selle ratastooliga okaspuude vahel sõidad. Aga tema kiituseks olgi öeldud, et ta ei virise ja kui mina Saaremaal usin ja tubli olin 2 ratastoolismehe abistamisel ja kaardistamisel, pildistamisel, siis oli minu seenelkäik nagu tasu hea töö eest. Seeneliste autosid olid teeääred täis.
Õhtul siis puhastasime seeni. Arko kommenteeris, et see on lausa ahnus, kui nii palju seeni koju tassida. Mina kostsin vastu, et see on looduseand ja seda tasub koju tarida. Samas uurisin kodus mõnda seeneliiki, kuid süüa neid ei julgenud ja kuna vanem poeg ka maale oma vanavanematele külla läks, siis viis ta mu seeneraamatu kaasa. Viskasin need mõned seened minema, sest parem karta, kui kahetseda. Seenemürgitus on kole, olen seda elus korra 11aastaselt põdenud ja rohkem enam ei taha.

Seeni tuvastasin loodusmuuseumi virtuaalse seene lehe abil.

Tegin õhtusöögiks keedukartulit tilliga ja seene, sibula, soolapeekoni ja paprika kastet. Siis puhastasime seeni edasi ja keetsime ja kupatasime. Männitriisikad paniin ööseks likku vannituppa ja nende tegemise lõpetasin alles täna. Alguses ei viitsinud aga kui valmis oli ja purkides ning sügavkülmas, siis oli ikka hea tunne ka. Aga metsa tahaks veel seenele minna.

Kuressaares kaardistamas ja infopäevast ka 16.09.2010

Neljapäeval, 16.septembril sõitsime Tallinnast Virtsu ja sealt praamiga Kuivastusse. Merel oi piske torm, nii suur, et viskas laeva peal laine üle meie auto katuse. Mõnus oli loksuda, sest ülesõit kestab ju vaevu pool tunnikest. Tööreisi eesmärk oli koos Arko ja Jüriga Saaremaal kaardistada Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare Kolledzi õppehooned.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit korraldas Saaremaa inimestele infopäeva „Puuetega inimeste aktiveerimine tööturul ning motiveerimine ettevõtlusega tegelemiseks“ Kuressaares Saaremaa Puuetega Inime s te Kojas, Pikk 39. Infopäeva ju htis Samuel Go lomb, keda kohata on alati ositiivne elam us. Infopäev a lgas kella 11.00. Kuulasime esimesed ettekanded ära ja läksime ligipääsetavust kaardistama Saare maal. Selgus, et kohtumiseks oli kokkulepitud 2. korrus Rootsi täna 7. Kui kohal olime, siis kutsus Arko esindaja nimega Jaanis alla ja se l ajal kui Jüri ja Arko ratastoolis õues istusid, kaardistasin, mõõtsin ja pildistasin mina 2. korrust ning hoonet. Pärast läksime teise õppehoonesse, mis asus Kohtu tänaval. Kui ligipääsetavuse kaardistustöö tehtud sai, siis läksime restorani kohvi jooma ja kooki sööma. Pärast liitusime taas infopäevaga.

Tööturuteenuste tutvustus Kaie Lepp, Saaremaa osakonna juhataja ja rääkis puudega inimestele ja töövõimetuspensionäridele mõeldud teenused, sh koolitused ja praktika. Teenused tööandjatele puudega inimese või töövõimetuspensionäri töölevõtmisel. Tööpakkumiste vahendamine. Piret Pihel, kes on Saaremaa Ettevõtluse Edendamise Sihtasutuse (SEES) juhataja, tutvustus sihtasutuse põhimõtteid ning toetamise võimalusi ettevõtlusega alustamiseks. Ratastoolis ettevõtja Jüri Heinlaid on OÜ Sakadak omanik selgitas ettevõtlusega tegutseva puudega inimese edust, kaasnevatest raskustest. Aili Priske, OÜ Saaremaa Lihatööstuse personalijuht rääkis tööandjana puudega inimestele tööpakkumisest. SA Archimedes Programm PRIMUS tutvustus Inga Kukk, kes on koordinaator üliõpilaste tugiteenuste alal. Kohalviibijad said teada kõrghariduse omandamisest, täiend- ja ümberõppest, tugiteenustest puudega üliõpilastele kõrgkoolides. Lea Pool, kes oli Saare Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna nõunik, tutvustas riiklikke ja kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuseid ja -toetuseid puuetega inimestele.

Pean tõdema, et jutt oli üsna ümmargune ja räägiti rohkem teemal, kes on puudega inimene ja milliseid teenuseid maakonnas ja vallavalitsustes osutatakse. Sain teada, et Saare maakonnas elab 3774 puuetega inimest (2009 - 3569), mis moodustab elanikkonnast 10,5 %. „Probleemidena toodi välja: puuetega inimeste haridus, tööhõive, teenused (abivahendid ja rehabilitatsioon jne) ühiskonna teadlikkus puuetega inimestega seotud teemadest, sh tolerantsusest, hirmudest, hoiakutest ja eelarvamustest“, rääkis Lea Pool. Veel kuulsime, et kaasatus ja puuetega inimeste madal aktiivsus on kitsaskohtadeks. Minu küsimusele, kui palju on Saaremaa tööealisi liikumispuudega inimesi hooldekodudes, sain vastuse, et meil on seal eakad inimesed, sest noored elavad kodus, hooldekoduteenuse tasu on kõrge. Sõmeru hooldekodus on 460 inimest üle Eesti ja Kuressaare väikelastekodus. Nokk kinni, saba lahti. Korraldajad kogusid tagasisidelehti ning 8 infopäeva projekt jätkus järgmisel päeval Haapsalus.

Kokkuvõttes oli päris pingerikast koolituspäev, sest Auli Lõoke tutvustas veel õhtupoolikul Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevust ja Jüri Järve, Arko Vool ja mina kaasarvatud tutvustasime liikumisvabaduse projekti ning toimus arutelu liikumistakistustest Kuressaare linna tänavatel, põhikoolides, gümnaasiumides ja kutsekoolis. Läbirääimiste tulemusena jõudsime järeldusele, et Kuresaare linnas on vajalik projekti ligipääsetavuse osas.

Õhtul külastasime veel Saaremaa Invaühingut ja nende pisike maja oli nagu vanaema juures kauges lapsepõlves. Küünlatule ja kaminatule valges sõime maitsvat õhtusööki, vahetasime muljeid ja kiitsime pererahvast, kes vanast majast selle suvega hubase ja mõnusa pesa oma liikmetele on sisustanud ja renoveerinud. Armas oli kohata neid sooju saareinimesi, kes nii elurõõmsad ja mõnusad suhtlejad on. Hilisõhtul võtsime suuna mandri poole ja läbi Saaremaa jõudsime Muhusse, kus minu ema lapsepõlve rajad ning siis olimegi juba õhtusel kella 9sel praamil. Vihma hakkas sadama ja kojuj jõudsime pooltunnikest enne südaööd. Päev täis elamusi ja toredaid kokkusaamisi.