Terminitest - invasport

Tavaliselt on nii, et olen näinud ja kuulnud ja siis lihtsalt ei mõtle seda terminit lahti. Invaparkimine, invasport, inva-WC. Nendega oleme harjunud, küll aga kriibib silma sõna invaliid. Põhjuseks uus aeg ja ka see, et 2. Maailmasõda on jäänud 60ne aasta tagusesse aega ja sel ajal veteranid ja sõjainvaliidid on kas surnud või eakad. Nüüd kehtivad kaasaegsemad terminid nagu liikumispuudega inimene, erivajaduseda inimesed, võrdsed võimalused. Ka puudega lastel on õigus haridusele ja koolikohustus kuni 17.eluaastani või põhikooli lõpetamiseni.

Tänasest Eesti Päevalehes on huvitav mõtisklus, mis väärib lugemist. Soovitan teilegi:
Agu Uudelepp: Ühe kehtetu väärtermini lugu

Kuidas aga kogemuse baasilt mõista sõna "invaliid"?

Pärit on see tüvi ladina keelest, invalidus tähendab jõuetu. Ja ma olen selle tähendusega vähemalt enda kontekstis täiesti nõus, nii õnnetult jõuetu pole mu jalg ammu olnud. Aga - jaks tuleb vaikselt tagasi ja eesti keeles on invaliidus püsiv, mitte mööduv kategooria. Seega, mina pole invaliid ja sõna tähendusväli ikka lahti rääkimata. Tulemus: inglaste invalid on eesti keeli "maksvusetu, kehtetu". Seega on invasport "maksvusetute või kehtetute inimeste sport". Ja see on juba üsna ebaõiglane.

Nii lähebki käiku "sandi koht on kodus nurgas?"

Eesti ei saa endale sellist suhtumist lubada. Ma olen ameerikalikku poliitkorrektset sõnakasutust küll ja küll pilganud ning arvan siiamaani, et olen ülekaaluline kiilakas, mitte massiliselt andekas, kuid tipmiselt karvkattelt vähemvõimekas inimene. Aga liikumispuudega inimesed on küll ära teeninud paremad sõnad kui need, mille emakeelseks tähenduseks tuleb kehtetu tegelane, kes teeb vääraid asju.