13. jaanuar 2012

13 ja reede - õnnelik päev

Terve selle nädala olin õppimise mõju all. Tööpäevad olid klientide rohked ja aeg lendas kiiresti hommikust õhtusse ja nii 3 päeva järjest ning poolik neljapäev, sest ruttasin ülikooli. Õhtud on möödunud ikka koju kiirustades ja siis lihtsalt õppides. Teisipäeval sain üllatuse osaliseks, kui küsisin vene keele eksami tulemust. Sain õpetajalt vastuse, et sooritasin eksami minimaalselt aga õnn, et läbi sain. Seejärel sain õpetajalt teada, et sain küll B1 taseme saavutatud, kuid tegelikkuses deklareerisin ennast rühma B1.1, mis lõpeb arvestusega ja arvestusele ei ilmunud. Rühma B1.2 te ennast ei deklareerinud, mis lõpeb eksamiga, aga eksamile tulite ja sooritasite. Nokk kinni, saba lahti. Praadisin mitu päeva omas rasvas kuni neljapäeval muudeti õppekava ja ma sain teada, et ikkagi pean minema veel vene keele arvestust tegema ja sain õppekava muudetud ja veel ühe lisa valikaine juurde. Nagu oleks vähe oma ajuragistamist ning leiutamist kirjalike kodutööde arvelt. Aju genereerib mõtteid isegi öösiti. Eile siis sai üks keeruline eksam tehtud ja õppisin tänaseks. Täna oli 13 ja reede. Varsti pool jaanuarikuud juba läbi. Aeg lendab ikka kiiresti ja lumi on jälle maas. Hommikupoolikul kaitsesin oma magistritöö projekti ja ma tean, et kõik tahavad nüüd teada, et mis teema see oli. Eks ikka töölähedane. Pärast lõunasse mahtus üks grupitöö ja siis taas kirjalik testimine. Kuigi ülikoolis on lahe käia ja ka kooliõed on mõnusad aga ikkagi on tunne, et mida rohkem ma loen ja õpin. Ja seda enam tekib tunne, et arenen ja samas on tunne, et peas on kõik segi ja aju hiilgab ja keerleb sellest tarkusest. Kõike on nii palju ja tuleb aina juurde. Olen rahul eriala valikuga ja elan üle ka need asjad, millest ma aru ei saa, olge see või mitme rühma koosõppimine vene keele tunnis ja õpetaja jutust, et pean tegema eksami, mida hiljem selgus poleks pidanud tegema aga hakkama ma sain ja see asi on nüüdseks tehtud ja seljataga. Pean tunnistama, et matemaatikas ja muudes alades olen tugevam, kui keeltes. Täna koolis õppisin nii, et ninast veri väljas. Aevastasin hommikul koaks korda loengu ajal ja siis hakkas ninast verd jooksma. Imelik on see, et mulle isegi ei meenu, et mul oleks kunagi ninaverejooksu esinenud.  Ju oli see ülepingest, magamatusest või valel ajal tukastamisest, mis tavaliselt toimub õhtuste uudiste ajal teleka ees. Õnneks on Internet ja Delfi, kust hiljem uudiseid loen. Magistritöö projekt on kaitstud ja 7 eksmait 10st seljataga. Järgmisesse nädalalasse jäävad veel paar eksamit ja ongi läbi see sügisene õppesessioon. Areng on toimunud ja olen ülikooli õppehoonete vahelise kulgemise selgeks saanud ja enam ära ei eksi. Ahjaa seda, et tuletasin oma magistritöö teema eelmisest lõputööst ja töö pealkirjaks sai Rehabilitatsiooniteenus kui liikumispuudega inimeste toimetulekut ja töölesaamist mõjutav teenus Tallinna Puuetega Inimeste Koja näitel. Tundub, et kogu aeg on kiire ja aina kiiremaks läheb aga õnneks mul on mõistlik mees, arukad lapsed ja kannatlikud töökaaslased, kes kõik mind minu õpingutes toetavad. Arko on nii arusaaja, et toob mind ülikooli ja mõnikord tuleb vastu ka ja ootab. Ootas tänagi, kui mina oma kirjaliku testi kallal ajusid ragistasin. Sõbrannade ja sugulastega suhtlemiseks jääb aega väheseks.

Aga selle aasta alguses soovitas üks klient mulle õppida kuni surmani. Tundub, et tema iroonias oli omajagu tõde, sest tahangi areneda ja elukestev õpe on praeguse aja elu loomulik osa. 13 ja reede oli õnnepäev, sest peale väsitavat koolipäeva sain ennast rahus välja magada. Unehäireid mul pole ja stressi maandan sporti tehes, tantsides ja lugedes. Hirmsasti tahaks kinno minna. Arko lubas, et ainult siis, kui mina istun koos temaga esireas, sest ratastoolikohad on ainult esimestes ridades. Pea kuklasse ja fimi vaatama. Äkki homme veab! Paluks ainult tagavara prillide asemel hoopis tagavara silmi, sest nägemine kannatab selle koormuse all kõige enam.

Kommentaare ei ole: