7. jaanuar 2012

Selle aasta esimesest töönädalast

Esmaspäev oli 2. jaanuar ja läksin tööle. Hommikul panin eelmise aasta asju kokku, et ruumi teha uutele ja parandasin selle aasta tööbussiringi transporditaotlustes vigu. Kui harva teha, siis võibki kuluda palju aega ja kui programm ka sisse ei lase või välja peksab, siis kaobki aeg kiiresti. Vahepeal käisin allkirjastatud SDE Tallinna piirkonna revisjoni arvamust ära viimas kontorisse. Nagu õue sain olin maja ees aegluubis ninali. Valus aga endalegi tundus naljakas, et õues libastusin mustal jääl - alguses varbad, siis põlved, siis peopesad ja kõige lõpuks ninaga vastu maad. Esimene mõte oli, et nüüd lähevad prillid ja poolpimedana ikka tööl raske hakkama saada aga õnneks sain pidama, taguots püsti nagu lennuvõimetul pardil. Õhtul olime jälle linetantsu tunnis ja Kaie Seger tegi meile sellist trenni, et mul olid järgmisel päeval jalalihased haiged.


Teisipäeval saime loa alustada taksokaartide väljastamist ja nii tegelesin kolmapäeval selle asjaga, kuniks õhtul said ära saadetud 44 inimese tellimused Hansabisse ja andmed kaustikusse ja arvutisse. Rahvast käis sisse ja välja, telefon helises tihedamini kui aasta lõpus. Kolmapäeva öötundidel tegelesin magistritöö projekti lõpetamisega ja suutsin selle veel õppejõule ära saata. 

Neljapäeval sain siis taksokaardid kätte, saatsin nimekirja taksofirmadele, mida oli 2 lehte, ja hakkasin kliente läbi helistama. Siis tulid uued kliendid, helistasid veel taksokasutajad ja nii see päev lõunasse jõudis. Õhtuks said kliendid informeeritud ja uskuge või mitte minu kabinetis läks järjekorras inimeste vahel trügimiseks. Kui tavaliselt ootavad inimesed rahulikult ukse taga, siis korraga oli neid toas neli. Üks vanem proua trügis sisse ja ütles, et ta tuleb ainult taksokaardile järele. Samas kannatlik koduhooldustöötaja teatas rahulikult, et tema oli ennem ja tuli ka sama asja pärast. No tule taevas appi, sellist jama pole enne kuuldud ja nähtud, et inimesed nii ebaviisakad on. Olukorra lahendasin nii, et ütlesin, et kes on esimene ja astugu ligi. Rahulikult said kõik kliendid informeeritud ja taksomagnetkaardid kätte koos infolehega. Allkirjastasin ID-kaardiga veel eelmise aasta TPIK taksokomisjoni protokolli ja saatsime ettepanekud linnale ära.

Õhtu poole tegime Ritaga Tallinna Invaspordiühingu HMN projekti kulude ja sisuaruannet. See on siis 2011. aasta kohta tehtud, kulud koos omaosalustega tabelis ja edastatud Tallinna koja tegevjuhile. Õhtul ruttasin koju ja nii avastasin alles Hesburgeri juures, et minu ID-kaart jäi arvutisse. Ega siin muud valikud polnudki, kui tööle tagasi sõita oma ID-kaarti tooma, sest reedel oli kooli päev. Ööni tegelesin vene keele eksami jaoks õppimisega. Vastuse sain ka õppejõult, et 13.jaanuaril saan magistritöö projekti kaitsmisele. Hea uudis seegi.

Reedel ruttasin  Tallinna Ülikooli ja kirusin seda ühistranspordi hõredat liiklust, sest varusin aga ikkagi pidin trolli ja trammi kaua ootama. Vene keele eksam algas kell 10 hommikul ja lõppes kell 14.15. Uskumatult raske oli see eksam, mis sisaldas nii kirjalikke teste, kuulamisülesannete alusel lünkade tätmist, kirja koostamist ette antud punktide alusel ja siis veel kolmanda osana oli pileti alusel jutustamine koos endast ja oma tööst rääkimisel. Mul oli aju nii krussis sellest vene keelest, et kella kahe ajal päeval ma teadsin paljusid vene keelseid Eesti teemaga seotud sõnu ja need lihtsalt tiirlesid mul silmade ees, kuid suust välja ei tahtnud kõik nii hästi tulla, kui oleks võinud. Aga ma loodan, et saan selle eksami tehtud. Karm on see keeleoskuse nõu ja see oli ka üks suuremaid põhjuseid, mis mind pani nii kaua magistratuuri sisseastumisega viivitama. Loodan, et saan ka selle vene keele eksami tehtud nagu strateegilise juhtimise, rehabilitatsiooni teooriate, alaealiste õigusrikkujate ja nende perede rehabilitatsiooni eksamid. Esimene sess hakkab otsa lõppema aga paar eksamit on veel sooritamata ja vaja õppida, lugeda kohustuslikku kirjandust, mida on nii kohutavalt palju.

Kommentaare ei ole: