4. september 2012

Puude tuvastamise probleemidest

Kui elu oleks lihtsalt must ja valge, siis ikkagi oleks raske öelda milline inimene nüüd varem oli puudega ja nüüd peale uut komisjoni enam ei ole. Liikumispuue on selline puue, mis paistab välja ja on nähtav aga teiste puuete puhul on asi veelgi keerulisem. Tänane ajalehe uudis, kus ratastooli ja proteesiga liikuv inimene  on tunnistatud terveks ja ilma puudeta on üks paljudest. See praegune süsteem on poolik ja puudulik, sest ei anna selget pilti. Kaotajaks jäävad puuetega inimesed ja minu poole on ka pöördunud need, kellel varem oli puue, kuid korduva ekspertiisi korral puuet ja puudest tulenevaid lisakulutusi ei tuvastata, kuigi inimene on need seal 23-leheküljelises taotluses ära märgistanud. Seepärast mina ei nõustugi EPIKu esimehe sõnavõtuga, milles ta väidab, et puuet saab kompenseerida ja kohandada abivahenditega. Miks peab inimene oma energiat kulutama ja vaideid koostama, kui arsti osa on 80%, mis tavaliselt piirdub poole leheküljelise elektroonilise terviseseisundi ja toimetuleku kirjeldusega, ja puudega inimese panus 23-lehel moodustab vaid 20%.

Puudega kohandamise juttu saab rääkida see inimene, kellel endal puuet pole või puudub lähem kontakt raske puudega inimese toimetulekust erinevates olukordades ja ilmastikutingimustes. Alati on nii proteesi kui ka nt ratastoolikasutajal probleeme kas tervisest, ligipääsetavusest (nt inva-wc puudumine, treppidega jmt ametiasutused, kinod, spordisaalid, ujulad jne), töötamisel või  aktiivsel tegutsemisel. Mida sa kohaned ühe jalaga dušširuumis hüpates või ratastooliga ujulasse minnes, valusid, lamatisi või haavu ravides või veriseks hõõrutud köndiga kõndides, mis ei lase proteesi alla panna. Tean inimesi, kes selle mure pärast korduvalt ilukirurgias paremaks lõikamas käivad, kuid sellest ei räägi eriti. Aga seda kõike pole võimalik sinna ekspertiisi taotlusesse komisjoni jaoks kirjutada. Samas on Sotsiaalkindlustusametis ehk Tallinna Pensioniametis (Pronksi 12) olemas näidisavaldus oma puude vaidlustamiseks (juhtusin seda suvel nägema, kui pensionitunnistus taotlemas käisin). Puudest tulevad lisakulusid ongi erinevate puuete ja haiguste puhul palju, need on eluaegsed ja süvenevad, sest meditsiini ei suuda kõiki terveks ravida! Kulutused on seotud näiteks ravimite, transpordi, abivahendite ostmisega, hooldus ja eririiete kasutamisega,  kommunikatsiooniga, hooldusega ja järelvalvega jne. Keegi ei küsi ja ei õpeta puudega inimesele selle raamatu täitmist ja nii ei suuda inimene seostada seda taotlust oma sotsiaalse toimetulekuga, sest kui linnas või tunduda kergem haakkama saada, siis väljaspool Tallinna on olukord keeruline.Isegi auto omamine on suur lisakulu.

Puude ja lisakulude ekspertiisi taotlusega saad tutvuda siit.


Olen sotsiaaltöötaja abistanud inimesi selle taotluse täitmisel, selgitanud ja koostanud vaideid. Kellel abi, võtke minuga ühendust tiiatiik@hot.ee .


Artikkel tänasest Eesti Päevalehest:

 Juhtkiri: Puudused puude määramisel

 Afganistanis haavata saanud Eesti sõjaväelased ei ole nii tuntud kui Pistorius, aga nende kohta võib esitada sama küsimuse. Mitmed sõjainvaliidid on õppinud pärast ränka haavata saamist proteesidega nõnda hästi hakkama saama, et sotsiaalkindlustusamet tunnistas nad terveks inimeseks ja jättis puudetoetusest ilma. Kas jalaproteesidega Oscar Pistorius, kes võistles tänavu Londonis nii päris- kui ka nüüd paraolümpiamängudel, on sisuliselt puudeta inimene, sest ta suudab oma kunstjalgadel liikuda kiiremini kui enamik neid, kellel all päris jalad?  

Puuetega inimeste toetuste seadus ütleb, et puude raskusastme tuvastamisel ja puudetoetuse määramisel võetakse arvesse inimese tegevusvõimet, kõrvalabi vajadust, elukeskkonda ning puudest tingitud lisakulusid. 80 protsendi ulatuses peaks puudeotsus põhinema eksperthinnangul ja 20 protsendi ulatuses puudega inimese enda hinnangul. Teoorias kõlab selline puude määramise kord päris mõistlikult – inimene saab toetuseks summa, mis korvab puudest tingitud lisakulud ja väiksema tegevusvõime võrreldes puudeta inimesega. Praktikas, nagu näitab Afganistanis võidelnud kaitseväelaste lugu, tehakse puude ja toetuse määramise protsessis vigu

Võib-öelda, et osalt aitasid toetusest ilma jäämisele kaasa erusõjaväelased ise, kui nad oma nüüdset seisundit suhteliselt rõõmsates värvides kirjeldasid. Raske on uskuda, et olulise kehaosata jäänud inimene teistega päris kõiges võrdselt hakkama saab. Isegi kui paljuga saab, võivad tal töö leidmist takistada tööandjate eelarvamused. Ekspertide asi oleks puudega inimeste enda hinnangus peituvat subjektiivsust puudeotsustest vähemaks võtta. Mõni inimene kaebleb ju väiksegi ebamugavustunde pärast, teine alles siis, kui näiteks proteesi kandmine tekitab suuri haavandeid. Kui puudeotsuse tegijad annavad toetuse taotleja enesehinnangule liiga suure kaalu, suunab see inimesi oma vaevusi tegelikust suuremaks rääkima.

Praegu on puudetoetuste määramine suuresti paberipõhine protsess. Eksperdid, kes puude suuruse määravad, ei kohtu toetuse taotlejaga näost näkku. Kahtlemata on dokumente odavam ekspertide ette viia kui inimesi endid (neid on kümneid tuhandeid), aga kokkuvõttes riik nõnda kokkuhoidu ei pruugi saa. Fakt, et puudega inimeste arv kasvas masu ehk suure tööpuuduse ajal, viitab, et oma häda tegelikust suuremaks rääkijaid on meil rohkem kui neid, kes arstile ütlevad, et puuduv jalg või käsi on tühiasi.



Kommentaare ei ole: