2. september 2012

Tarkusepäeval rattavõistlusel ja ka ratastoolisõidust

Eile osalesin ma elu esimesel jalgrattavõistlusel. Tehtud 10 km naiste-meeste ühisstardist sõit. Alguse sai kõik aprillis invamessi toimumise ajal, kui Jüri Ratas käis meil majas Auli juures plaani pidamas omanimelise, täpsemalt juba VIII rattavõistlustel, ratastoolisõidu võistluse korraldamise sooviga. Kutsus siis meidki osalema. Mõeldud tehtud. Jagasime palju infot ja levitasime kõik võimalikke kanaleid pidi, kuid tulemuseks oli see, et ratastoolisõitu tulid sõitma 3 julget ja Arko sõitis mõnuga ja lõpetas 2. kohana. Kurb, et Tallinnas on nii palju ratastoolikasutajaid alati kohal, kui kontserte ja laulupidusid korraldatakse aga kui oleks vaja sõita 1,2 km ratastooliga, siis ei leidu inimesi, kes ennast lihtsalt liigutaksid ja raja läbi sõidaksid. Ei tea kas oli põhjuseks pühapäeval toimuv Jüri Jaansoni 2 silla jooks, kus ka ratastoolisõit plaanis, või hakkab meie invasport hingusele minema... Isegi Eesti Invaspordi Liidust ei olnud osalejaid kohl, kuigi seal on mitmeid ratastoolis sportlasi. Samas ei ole Piritale sõitmine mingi katsumus, sest selgi korral tuli 1 ratastoolikasutaja ühistranspordiga ja kuna oli 1. kuupäev, siis oli kõigil ka invatakso limiit alles ja kasutamata. Meele teeb kurvaks, sest Jüri Ratas organiseeris kõik ise ja meie omadel jäi ainut kirja panna ja see kilomeetrine ring läbi sõita. Aga ei olnud Pirital Tallinna ja Eesti inimesi kohal.

Raja tähistus oli rattasõidul väga hea, nähtav, ergutavate lausetega ja nooltega ning lintidega märgistatud, et rajalt kõrvalekaldumist ei oleks ka ilma rajakohtuniketa olnud. Väga sujuv ja ladus korraldus. Aitäh Jüri Ratasele tema meeskonnale ja sponsoritele korralduse eest. See oli suurepärane kogupereüritus ja  elamus garanteeritud. Kõik oli hästi korraldatud aga ilma teha ei saa. On nagu on. Naiste 10 km jalgratta sõitu otsustasime minna koos Auliga sõitma. Aga siis ma veel ei teadnud, et see naiste 10 km tähendab metsaradade läbimist koos mäest üles rühkimise, poris paterdamise ja mäest alla kihutmisel nii, et liiv, kruus ja muda lendab. Hea, et puusse ühes kurvis ei põrutanud, sest ilm oli nii vilets ja prilliklaasid vihmast märjad.

Sooja oli ainult 12 C ja vihm hakkas just sadama enne meie starti minekut. Laste ja tillusõitudel oli paarisaja osaleja ringis ning kirev seltskond. Sattusime siis starti koos Auliga, kes oli nr 93 ja mina nr 184, tugevamate meessportlastega etteotsa ja kui start anti, siis ma hakkasin seda rattaseljas manööverdamist kartma, võtsin hoo maja ja lasin julgemad ette. Esimesed 2 km olid nii võrd rasked minu jaoks, sest peale haigust olin nõrk veel ja juba teine tõus võttis jõuvarud otsa. Puhkasin 3 korda ühel tõusul, sest lihtsalt ei jõudnud oma jalgratast mäkke tassida, kuid appi ka keegi ei tulnud ja nii pidin tasa ja targu üksinda mässama seal lahtises liivas ja vihmasajus. Peale 3. kilomeetrit hakkas sujuvamalt kulgema, kuid ratas ja pidurid ja kett ragisesid liivast ja porist, mis muutis sõitmise raskemaks, kui olin arvata osanud. Aega läks ja nii ma siis üksinduses sõitsin, arvates et olengi see kõige viimane, kuid raja ääres oli palju tublisid vabatahtlikke, kes usinalt julgustasid, ergutasid ja teed näitasid. Üks vanem mees õpetas, et vaja ikka käike madalamaks võtta ja kadund ta oligi. Viimased tõusud peale 9. km olid juba lootusetud, kuid uhkelt ma sinna finissi poole veeresin. Enne lõppu oli meie usin fanclub raja ääres lastega tervitamas. Jüri Ratas pani isiklikult medali kaela ja noormees lõikas kiibi ratta küljest maha. Toidukotike anti ka kaasa ja juba ma Auli punetavat nägu nägingi end tervitamas. Olin väsinud aga elus, kuid õnnelik, et ei katkestanud ja see jalgrattasõit õnnelikult tehtud sai. Minu lõppaeg oli 50:45, mis andis naistearvestuses 64st 59 koha ja minust tahapoole jäi veel 5 meest ja 4 naist. Pole paha. Aga Auli on meil tugev ja vapper sõitja, kes  vanaemade klassiesindajana lõpetas ajaga 37:44, mis andis 35.koha. Täna ravin oma haigeid ja siniseid sääri ning puhkan eilsest välja. Tulemused leiad siit.


Kommentaare ei ole: