6. september 2013

Tina Kangro: Mees, kes teadis "ussisõnu"

Väga tabavalt öeldud. Plaksutan kahe käega ja lisan siia Linnalehe 6.09.2013 artikli

Mees, kes pidanuks olema Eesti sotsiaalpoliitika peainsener

Nädal tagasi saatsid sõbrad, puuetega inimesed ja parem osa meie üldsusest viimsele teekonnale Eesti puuetega inimeste peaideoloogi, meie invapoliitika grand old man’i Mihkel Aitsami. Võib-olla on praeguses Eestis (juba) ka inimesi, kes selle 84 pikka aastat meie seas elanud (pool)jalutu mehe tähtsust ja tähendust otsesõnu ei hoomagi, kuid päris kindel on, et kui meie viledas puuetega inimeste toetussüsteemis on mingigi süsteemne traagelniit sees, siis see niit on Mihkli loodud ja tema elutöö tulemus.
„Kas siis teised polegi midagi teinud? Tublid poliitikud, töökad ametnikud ja väsimatud spetsialistid...” – hüüatavad nüüd ilmselt üsna paljud. Muidugi on. Aga kui jääda vestlema ükskõik kellega tõsistest tegijatest sotsiaalpoliitika vallas, puuetega inimeste endi või nende pereliikmetega, siis jõutakse alati varem või hiljem Mihkli tsiteerimiseni.
Mihkel Aitsam liikus aegamisi, kaenlaid pidi kahele mehisele kargule toetudes, kuid imekombel jõudis ta kõikjale. Eriti sinna, kus teda kõige rohkem vaja oli. Selleks, et oma süsteemsuse ja läbitunnetatud rahuga jagada lihtsaid ja selgeid nõuandeid, kuidas toimetada ja toime tulla puudega inimeseks olemise keerulises ja väljakutseid täis maailmas. 

Invaliid … ja siis?
Mihkel ise pooldas sõna „invaliid”. Tema tuli ajast, mil lastehalvatus ja sõjatraumad polnud inimeste jaoks midagi liiga erilist. Tervena jõudis ta elada vaid kolm esimest elukuud. 20 esimest eluaastat liikus ta isa tehtud jalgratta abil, mida siis aasta-aastalt suuremaks kohendati. Koolis käis võrdselt teistega, koerusi tegi vastavalt võimalustele ning kui täisealiseks saanuna oleks pidanud minema ja oma ihuvead ekspertiisikomisjonile ette näitama, et invaliidsuspensioni saama hakata, ei tulnud ei tal ega tema vanematel sellist mõtet esiotsa pähegi.
„Ei osanud mõeldagi, et see ka minu kohta käis. Ma vist ei olnud tollal veel endale teadvustanudki, et olen samuti invaliid,” meenutas Aitsam seika veel paar kuud tagasi telesaatele „Puutepunkt” antud usutluses. Ta lisas, et viis aastat hiljem, kui tekkis järgmine võimalus „gruppi” taotleda, ta siiski käis komisjonis. Selleks ajaks oli noor mees Tartu ülikooli kliinikumis juba mitu suurt operatsiooni läbi teinud, õnneks imeliste arstidega kokku sattunud ja jalad sedavõrd alla saanud, et suutis end karkude najal püsti upitada.
„Ratastoolile pole ma mõelnudki. Loodus on inimesele ette näinud kõndida ja olgu see kui tahes raske, selle nimel tuleb pingutada. Treenida ja püüda. Kui ei pinguta, hakkad manduma. Kui kaob füüsis, kaob ka vaim,” põhjendas ta.
Mihkli vaim kõlises kui kristall tema viimase elupäevani. Polütehnilise instituudi lõpetas ta automaatikainsenerina. „Päevasesse õppesse ma ei pääsenud, kuna seal nõuti arstitõendit, mida minusugune ei saanud. Õnneks avati õhtune õpe, kuhu pääses tõendita,” meenutas ta. Diplomini jõudis ta 35-aastaselt. Juba enne lõpetamist sai ta aga tööd insenerina, ligi 20 aastat töötas ETKVL-i arvutuskeskuse peainsenerina. „Mul vedas tööandjaga. Kui töövestlusele ilmub inimene, kes veab kahe suure kargu toel jalgu järel, siis eks see võib ära ehmatada küll. Minul läks teisiti, minus nähti eelkõige inimest, kes tunneb tööd. Kõik sujus,” kiitis Aitsam saatust. 

Kõik algas Automist
Siis, 1970. aastate lõpus, pöördus aga äkitselt kõik teise suunda. Mihkel Aitsamist sai järgmiseks 30 aastaks talle endalegi ootamatult Eesti invaliidide eestvõitleja, invaliikumise rajaja, ühiskonna ärataja. Meie invavanaisa, nagu ütlevad nüüdsed liikumispuudega noored.
„Olen rahul, et nii läks, kuigi ootamatu see pööre oli. Invaliidsusega seonduvaid probleeme ma loomulikult adusin, olin need enda jaoks tolleaegses ühiskonnas lahti mõtestanud, kuid sügavamat huvi need minus ei äratanud. Olin leidnud oma koha, saanud hariduse ja end üles töötanud, perekonna loonud ning isaks saanud. Kontakt teiste invaliididega ja vajadus selle järele mul tegelikult puudus,” meenutas Aitsam, kelle jaoks kõik algas pisiasjast, et teda kutsuti juhtima Automi autoklubi Tallinna osakonna juurde loodud käsijuhtimisega autode omanike sektsiooni. Mihkel, muide, oli olnud esimene mees Eestis, kes Moskvast endale sellise juhiloa välja oli võidelnud.
„Otse fantastiline oli invaliidide valmisolek ja tahtmine osaleda ühisüritustel, rallidel, kaasa lüüa ja tegutseda. Vaevalt, et keegi toona üldse aimas, et sellega paneme aluse invaliidide ärkamisajale Nõukogude Liidus, plahvatuslikult kiiretele protsessidele, mis viisid invaspordi kaudu invaühingute tekkeni nii Eestis kui ka kogu liidus,” on Aitsam kirjutanud oma meenutustes.
Mihkel Aitsami eestvõtmisel lõkkele löönud maailma puhastav invaliidide pagendusest väljatoomine ulatus Lätisse, Leedusse, Leningradi ja Moskvasse. Küllap vanem põlvkond ja keskealisedki mäletavad veel hästi aega, mil Aitsami ja tema järjest rohkemate mõttekaaslaste veetud liikumisi kajastas ka toonane ajakirjanik Hagi Šeini juhitud telesaade „Prillitoos”. Murrangulisi mõttetalguid ja väljaastumisi peeti nii Eesti Raadio valges saalis kui ka lauluväljakul ja Raekoja platsil. Just sealt sai alguse puuetega laste vanemate liikumine, mis kujunes tugevaks sotsiaal- ja hariduspoliitikat muutvaks jõuks. „Kogu meie invategutsemisele andis värvingu ka teadmine, et meil hoiab tugevalt silma peal KGB,” tunnistas Aitsam.

Kõrvade vahel kinni
Loodi rahvaspordiklubi Invasport (1983), mis sai esimese iseseisva ühinguna Eestis arveldusarve Hoiupangas. Liidus ennekuulmatu, ENSV ministrite nõukogu otsusega ja NSVL-i riikliku töö- ja sotsiaalküsimuste komitee loal asutatud Eesti Invaliidide Ühing (1988) sai aga Siim Kallase juhitud ENSV ametiühingute nõukogult kingituseks miljon rubla.
Pesuehtsa invaliidina teadis Aitsam hästi, mis on puuetega inimeste jaoks kõige tähtsam. „Puue on kõrvade vahel. Ka liikumispuue on alati kõrvade vahel,” tavatses ta elu lõpuni selgitada. Loomulikult ei pidanud ta silmas seda, nagu ei jätkuks puuetega inimestel mõistust, vaid otse vastupidi – rõhutas, et tervisevea või tegutsemistakistusega inimesed vajavad ühiskonna tuge, et leida üles oma uus tee, modus operandi, kuidas kohaneda õnnetuse või trauma järel uue olukorraga ja siiski täisvereliselt edasi elada.
Psühhosotsiaalne rehabilitatsioon oli mõiste, mille olemust Mihkel Aitsam seletas kõikidele. Et oma sõnum „puust ja punaseks” teha, asus ta otsima võimalusi rajada Eestisse niisugused keskused, kuhu invaliidistunud inimesed saaksid võimalikult ruttu pärast õnnetust tulla koos pere või lähedastega juhendamist saama ja kus nendega tegeleksid inimesed, kes tõesti oskavad aidata. Nii asuti entusiastlikult looma puuetega inimeste keskust Karaskile ja liikumispuudega inimestele mõeldud rehabiliteerivat kutseõppekeskust Astangule Tallinnas.
Karaski nädalasi intensiivkursusi koos õppematerjalide ja jätkutoega meenutavad paljud praegugi. Paraku on Karaskil ... turismibaas. Vaid entusiasmil ja vabatahtlikul töö põhinev algatus ei kestnud.
„Astangu on nüüd sotsiaalministeeriumi allasutus ja töötab, kuid ... algne idee, just seesama psühhosotsiaalse rehabiliteerimise pool, on kõikide muude sekelduste varjus üsnagi ära kadunud,” nentis Aitsam ka oma viimases intervjuus.
„Võime teha plaane ja arendada teenuseid, kirjutada arengukavasid ja kulutada raha ning põhjendada oma saamatust igal sammul ressursipuudusega, kuid tegelikult on küsimus hoopis inimestes. Nii abistajates kui ka abistatavates. Puudega inimesed ja nende pered peavad leidma oma teeotsa ja abistajad peavad oskama aidata neil seda leida. Muidu me lihtsalt sebime ja keerutame.”
---
Invavanaisa elu kaante vahel
Kolleegide ja mõttekaaslaste abiga Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust on valmimisjärgus raamat „Invavanaisa. Mihkel Aitsami elu(edu)lugu”.
Mihkel Aitsam jõudis raamatu valmis kirjutada ja pildidki välja valida, lisamata jäid vaid fotoallkirjad, mis nüüd jääb kolleegide tööks.
Samuti tuleb leida raha keeletoimetamise, kujunduse ja trükkimise jaoks. Kui kõik laabub, saab sellest teos, mis väärib ilmselt ka Eesti invapoliitika rohelise raamatu nime.

Kommentaare ei ole: