Norra mägesid vallutamas

Käisime Norrareisil 19. - 24. augustini 2010. Trollide ja viikingite maal. Arko võttis ema ka reisile kaasa ja temale oli see vappustav elamus, sest juba suure laevaga Rootsi on lahe sõita. Õnneks tormi ei olnud ja reis möödus imelise päikeseloojangu saatel.
Ja neid saarekesi võibki imetlema jääda, sest neid on hästi näha paar tundi enne Stockholmi jõudmist. Reisil Norra keerutasime pikalt Stockholmi kesklinnas, sest gps läks hulluks, sest uusi ringteid polnud sellel versioonil aga lõpuks me sellele E20 maanteele välja jõudsime. Kiirtee on nagu tee ikka, kus võib sõita sõltuvalt riigist 100 – 120 km. Ligi 600 km Lillehammeri suunas kulges tempokalt, vahepeatusega söögipausiks. Kuni kütust jagus oli kõik normaalne aga kohapeal nägime vaeva, sest näiteks laupäeva varahommikul olid tanklad suletud. Kuna külas olime sugulastel, siis oli esinen siht 20 km kaugusele Lillehammeri suusahüppemäele. Lahe vaatepilt oli ja see mägi oli ikka päris kõrge. Poseerisime seal mäejalamil linetantsu pluusides ja nautisime imelist vaadet. Suusahüppajad olid ka kohal ja nägime mitut hüpet. Arkot valdas äratundmisrõõm nähes neid kommentaatorite putkasi, sest sealt meie spordireporterid meieni need meeldejäävad hetked koju kätte tõid.
Meie sõitsime mägedesse 2 päeval. Esimene kord olime sellises piirkonnas, kus oli meie mõistes soo ja järved ja lambad. Teemaksu tasusime ka kahel korral (30 + 65 NOKi) aga see oli seda raha väärt. Tark teejuht oli ka Arko õepoja Kaimari näol koos oma 2,8 aastase pojaga kaasas. Nii me siis imetlesime seda uskumatut maastikku, samas piilusime ka gpsi ja juba siis oli huvitav mägiteedel sõita kui 800meetrit kõrgust täis sai. Laupäeval piirdusime 1050meetri kõrgusega. Käisime söömas kohalikus mägirestoranis, kus toit maitses hea. Seal olid õue peal mingid võrrimehed, kes posti alt läbi sõitsid. Et oli nädalalõpp, siis oli suurem hulk rahvas meelt lahutamas. No sealne rahvas ikka oskab lõõgastuda, sest poed pannakse laupäeva õhtul kella 18-st kinni ja pühapäeval pole poodidesse asja, sest need on lihtsalt kinni. Hindadest rääkides on need kõrged, eriti toidukaupadel nagu liha, kala, õlu, pepsi, sai, šokolaad ja küpsised, krõpsud. Isegi suitsupakk on seal 4 korda kallim kui meil. Viina ja kanget alkoholi seal supermarketites ei müüda ja selle jaoks on eraldi viinapood. Nagu meil kadunud veneajal, kus olid eraldi alkohol ja toit ja siis olid veel ettetellimise osakonnad, kus toidupakkide järel pidime seisma hommikul ja peale lõunat sai heal juhul soovitud kauba kätte ja see oli ka töökohtades nii, et neljapäev oli toidupakkide päev. Olid ajad.

Kolmandal päeval läksime Lomi ja sealt edasi suvisesse suusakeskusesse, mille nimi on nii keeruline, et kergem on pildistada ja pilt panna. Teed olid mäkke keerulised ja meid saatis pikalt siniroheline jõgi, mis sai alguse mägijõgedest. Liustikud olid lahedad ja ka Arko sõiduoskused viimase peal. Meil hakkas vahel kõhe, kui silmasime puruks sõidetud teepiirdeid või vahtisime alla kuristikku aga Arko jälgis teed. Üles jõudes olime ammugi ületanud 2 km piiri. Pilved jäid allapoole ja õhk oli hõredam ja jahedam. Selgus, et olime ühe teeotsa varem ära keeranud ja jõudsime mingisse mägimatkajate ja ronijate laagripaika. Eks siis pöörasime otsa ringi ja läksime alla, et õigelt teelt veelgi kõrgemale jõuda. Ja jõudsimegi üles 2400 m kõrgusele liustiku servale. Mäed olid nagu oleks keegi kopaga neid kive sinna lajatanud, sadas vihma ja lörtsi, kraadiklaas näitas + 5,5 C ja mina oma ettenägelikkuse juures olin ennast paksemalt riidesse toppinud. Arko see eest oli lühikestes pükstes ja tema ema kleit lehvis vallatult tuule käes. Aga pilte me tegime ja peatusime veel ühe järve ääres, et võtta koju kaasa liustiku kivisid. Mägede taustal oli imekaunis vaade ja sinna oleks tahtnud jääda kauemakski.

Kokku sõitsime maha üle 2000 km ja 2 päeva Norramaal oli ikka väga vähe. Eks peab siis tagasi minema, sest fjordid jäid nägemata ja samuti Oslo ja Lõuna-Norra. Aga eks tulevikus jõuab, kui hästi unistada.
Tagasi Eesti poole sõites tabas mind jällegi see tankimise probleem, sest minu pangakaarti need automaadid ei tunnistanud. Õnneks saime oma rootsi kroonid lõpuks suure küsimise peale diislikütuse vastu vahetada ja kuni Viktoria 1 laevani sõidetud. 24.augusti hommikul kui silmad avasin, siis nägin halli pilvemassi kajuti akna taga ja mind valdas tunne, et ma üldse ei taha üles tõusta. Invatuba laevas oli ratastooli jaoks ligipääsetav ja ka Rootsis ja Norras saime liikumisega hakkama, sest seal on olemas isegi teede ääres invawc-d ja oma autoga ringi liikudes pääseb suuremate poodidele ligi. Imestama pani see, et Norras selliseid suuri linnasid nagu meil pole ja on pigem mägikülakesed, kuu igale vabale maatükile on rajatud hooned, põllud või heinamaad. Mägedes olid lambad ja lehmad vabapidamise peal ja ole ainult mees ja sõida mööda, kui mõni lambaemand heaks arvab ja keset teed lihtsalt külitab. Armas maa oli koos päikese ja mõõduka paarikümne kraadise soojaga. Rongiliiklus on seal hea ja inimesed rõõmsameelsed ja viisakad isegi siis, kui minul oli segadust paberrahaga, sest norra ja rootsi kroonid olid nii sarnased. Tagasi sai poodidest peenraha, mis kolises mündiaparaadis ja siis selle ise sai sealt tasku panna. Poodides müüakse saiapätse, mis on pandud paberkotti ja siis kui inimene soovib saia viilutada, siis selle tarbeks on ka masin olemas. Proovisin seda masinat, sain hakkama aga saia kilekotti ei mõistnud toppida. Panin käsitsi ja siis seisis meie taga mees, kes kannatlikult ootas ja siis vaatasin mina kuidas ta meisterlikult saiaviilud hargile tõstis ja supsti kilekotti libistas. Jälle taas ord targem.

Meie tahame ka liikuda ratastooliga.

Märkasin täna Delfis oma tehtud pilti, mida Hegert enda arvamusloos kasutas.
Puudega inimesed saavad olla ise aktiivsemad, teha sporti. õppida või olla aktiivsed MTÜ-des. Kes ei hädalda saab hakkama ja ma ei arva, et puudega iimesed vajaksid kaastunnet, pigem ikka elus hakkama saamist, liikumiseks tingimusi, teenuseid, haridust ja tööd.

PS! küll minu tehtud pildid on ikka ilusad aga millegi pärast taaskord anonüümsed. Ilus oleks küsida luba enne nende kasutamist pilditegija käest.

Arvamuslugu Rahva hääles üsna intrigeeriva pealkirjaga:
Puue — kas tõesti eemaletõukav ja vastik?

27. august 2010 00:02
Oled sa kunagi näinud tänaval, bussis, rongis, trammis, poes või kus iganes mujal puudega inimest? Mis tunde sinus tekitab näha inimest, kes ei ole päris selline nagu sina — näha inimest, kel on puue, kes on teistsugune?

Olles ise alles 16 aastat ratastoolis olnud, märkan juba praegu probleemi: puudega inimesi ei väärtustata, neile ei pöörata tähelepanu ning tehakse nägu, nagu meid ei olekski. Miks vaadatakse meid imelikult või miks me tundume terve inimese jaoks vastikud? Kas see, et meil on mingi defekt ning me oleme ehk natukene teistsugusemad, teeb meid ülbemaks, vastikumaks või külmaverelisemaks? Selle artikliga oleks mul soov teada teie arvamust puudega inimestest. Kes nad teie jaoks on? Millised on teie kokkupuuted olnud puudega inimestega ning mis te meist üldse arvate?

Puudega inimestel on palju probleeme tööle saamisega, kardetakse, et nad ei oska seda, teist või kolmandat või nendega juhtub midagi väga hullu. HALLOO? Miks? Miks te seda arvate, kallid tööandjad? See, kui mul jalad ei tööta, ei tähenda, et mul poleks kupli all midagi. Ning see, et ma ratastoolis istun, ei tähenda, et ma peaksin igal võimalusel leidma erinevaid haigusega seotud vabandusi, et tööle mitte ilmuda või seda, et minu töökvaliteet halvem oleks kui tavalistel inimestel. Tegelikult ma peaksin kasutama sõna puudeta inimestel, sest ka meie, puudega inimesed, oleme tavalised, lihtsalt mõnede puuduste/lisadega.

Või, miks ei ole siiani, 21. sajandil, paljudesse asutustesse ratastooliga ligipääsu?
Näiteks koolid. Olles 16-aastane, soovin minna gümnaasiumi, aga ma ei saa minna enda valitud kooli, sest seal ei ole võimalust liikuda ratastooliga. Kas see ei lähe mitte vastuollu seadusega, mis ütleb, et kõigil on õigus haridusele? Kuidas mul on õigus haridusele, kui seda mulle ei võimaldata? Või miks on ainult Tallinn see koht, kus enamikesse hoonetesse saab ratastooliga sisse? Kas mujal Eestis ei elagi puudega inimesi? Elab küll! Kõikide majade ehitamisel peaks arvestama puudega inimestega. Kas see on normaalne, et ma ei saa kaubamaja teisele korrusele, sest sinna viib ainult eskalaator? Ma ei lähe ju mingit suvalist tüüpi keset kaubamaja üles otsima, et küsida luba kaubaliftiga teisele korrusele sõitmiseks?

Mõelge, kulla Eesti rahvas — MEIE TAHAME KA LIIKUDA!

Tulemas Invamess 2010

Meie teeme messi. Raepressilt siis selline uudis:

Raepress, 26. august 2010

Taas tulekul invamess

Tallinna Puuetega Inimeste Koda korraldab puuetega inimestele, nende omastele ja valdkonna spetsialistidele suunatud invamessi.
„Invamess 2010“ eesmärgiks on suurendada teadlikkust teenustest ja toodetest, mis aitavad parandada puuetega inimeste igapäevast toimetulekut.
Invamessil on võimalik tutvuda abivahendi- ja meditsiinifirmade toodetega, rehabilitatsiooniasutuste teenustega, õppimisvõimalustega, puuetega inimeste ühingute tegevustega jpm.

Messi käigus saab osaleda mitmetes töötubades, mille teemadeks tervislik toitumine, lapsehoiuteenus ja intervallhoid, universaalne disain, esmaabi, id-kaardi koolitus, digitaalne fotograafia nägemispuudega inimestele ja kunstitegevus. Avatud on pimekohvik ja pimenäitus. Ühtlasi on külastajatel võimalik sotsiaal- ja õigusalast nõu saada. Kavas on ka puuetega inimeste elu kajastav filmiprogramm.

Invamess toimub 1.- 2. oktoobril Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59). Mess on avatud 1. oktoobril kella 13-19 ning 2. oktoobril kella 11-16. Külastajatele on mess tasuta. Invamess 2010 läbiviimist toetavad Tallinna Linnavalitsus ja Hasartmängumaksu Nõukogu.
Vaata lähemalt: http://www.tallinnakoda.ee/1,124

Lisainfo:
Tallinna Puuetega Inimeste Koda
tel. 656 4048
e-post: koda@tallinnakoda.ee
http://www.tallinnakoda.ee

Munitsipaalpolitsei Ametiga kohtumine Mustamäel 26.08.2010

Tänane Raepressi pressikutse on Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametilt. Mustamäe halduskogu liikmena kuulun keskkonnakomisjoni ja kutsun teisigi huvilisi osalema. Uudis järgmine:

Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti esindajad ja Mustamäe halduskogu keskkonnakomisjon teevad täna väljasõiduistungi probleemsetesse kohtadesse Mustamäel. Väljasõiduistung algab kell 16.00 Mustamäe LOV-i eest.

Lisainfo: Gerd Tarand 5646 2734 ja Monika Lestberg 5302 1062

ID-piletiga elu lihtsam Tallinna ühistranspordis

Selline tore tähelepanek, millele lisandus tänane Raepressi uudis. Kui eile ostsin endale ID-pileti, siis oli uuendusena lisandunud väljatrükil tekst - Tallinlase 30päeva sooduskaart ja soodustus on andmebaasist kontrollitud. Jälle elu lihtam.

Raepress, 25. august 2010

Enamikke Tallinna sõidusoodustusi saab nüüd tõendada ID-kaardiga
Lisaks õppuritele saavad ID-kaardiga nüüd sõidusoodustusi tõendada ka pensionärid ja paljud teised soodustuste vajajad, kes varem pidid lisaks ID-kaardile esitama kontrolöridele eraldi soodusõigusi tõendavaid dokumente.

Tallinna sotsiaalvaldkonna eest vastutava abilinnapea Merike Martinsoni sõnul on see hea näide, kuidas e-Tallinn hoolitseb tõepoolest kõikide linlaste mugavuste eest. Uus süsteem puudutab rohkem kui 70 tuhandet sõidusoodustusi pruukivat inimest. ”Kui varem pidid sõitjad nii oma tasuta sõidu kui sõidusoodustuse õigust Tallina ühistranspordis tõendama mitmesuguste täiendavate dokumentidega, siis viimase aasta jooksul on palju töötatud selle nimel, et ID-pileti puhul saaks neid õiguseid kontrollida automaatselt otse vastavatest andmebaasidest,” selgitas Martinson.

Enamikul juhtudel ei ole isikul enam vaja täiendavaid dokumente kontrolörile esitada – piisab vaid ID-kaardist ja sellega seotud ID-piletist.

Martinson pidas seejuures oluliseks saavutuseks ka linna ja riiklike registrite ristkasutust. ”E-Eesti eduloo jätkamiseks on koostöö erinevate avalikku võimu teostavate harude vahel kriitilise tähtsusega ning mul on heameel, et e-Tallinn on selles protsessis eestvedaja rollis,” lisas Martinson. Abilinnapea avaldas lootust, et Tallinna eeskujul laienevad sarnased kasutusmugavused peatselt ka teistesse omavalitsustesse. Martinsoni sõnul on mitmetele soodustusi kasutavatele rühmadele oluline ka uue süsteemiga kaasnev mainevõit – soodusõiguse olemasolu teab bussis nüüd ainult inimene ise ning seda tuvastav kontrolör, kaasreisijad ei pea seda nägema. ”Paljudele puudega inimestele on sellega lisanduv privaatsus väga tähtis,” lisas Martinson.

Tallinna ID-pileti kasutajaid on Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS) üle 40 000, Sotsiaalkindlustusameti Infosüsteemis (SKAIS) üle 20 000 ning Tallinna linnaosade valitsuste sotsiaalhoolekande osakondades ning Tallinna Transpordiametis peetavates andmebaasides rohkem kui 12 000. Lisamugavused laienevad seega rohkem kui 70 000 inimesele.

ID-pileti kasutajate sõidusoodustuste automaatne kontroll toimub nüüdsest juba pileti ostmisel järgmistel juhtudel: õpilane või üliõpilane on kantud Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS). Sõidusoodustuse olemasolu kontrollitakse ID-pileti ostmisel automaatselt ja täiendavat dokumenti sõitmisel esitama ei pea. Kui isikut ei ole nimetatud süsteemis (näiteks õpitakse välismaal), peab jätkuvalt kaasas kandma õpilaspiletit või sellega võrdsustatud ISIC Scholar kaarti. Samuti kontrollitakse nüüd sõidusoodustuse olemasolu automaatselt Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemis (SKAIS) pensionäridel kui isikule on määratud riiklik pension. Sõidusoodustuse olemasolu kontrollitakse ID-pileti ostmisel ja pensionitunnistust ei ole sellisel juhul enam vaja sõidu ajal endaga kaasa kanda.

Tasuta sõidu õigus on jätkuvalt 65 aastastel ja vanematel isikutel, neil tuleb kontrollimisel esitada vaid oma vanust tõendav dokument või pensionitunnistus. Kolme ja enama lapsega pere lapse ja tema vanema ning puudega isiku ID-kaardi põhiseks sõidusoodustuse vormistamiseks Tallinnas peab isik esitama avalduse ja sõidusoodustuse õigust tõendavad dokumendid elukohajärgse linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda. Tasuta sõiduõigust omava puudega inimese saatjal on tasuta sõiduõigus, saatjat andmebaasidesse ei kanta.

Jätkuvalt ei nõuta sõiduõigust tõendavat dokumenti eelkooliealistelt lastelt ja alla 3-aastase väikelapsega sõitjatelt. Samuti saavad ID-kaardiga sõidusoodustusi tõendada nüüd (juhul kui sõitja on kantud Tallinna linnaosavalitsuste sotsiaalhoolekande osakondades või Tallinna Transpordiametis peetavasse andmebaasi) ka linna hooldustöötajad, bussijuhid ja vormiriietuses ajateenijad.

Arvestama peab ka seda, et tasuta sõidu õigus kehtib andmebaasis märgitud perioodil. Sõidusoodustuse olemasolu aga kontrollitakse ID-pileti ostmisel ning see kehtib kuni pileti kehtivuse lõpuni. Seda ka juhul kui vahepeal peaks isiku staatus andmebaasis muutuma. Oluline on märkida veel kindlasti seda, et üliõpilastel, pensionäridel, raske või keskmise puudega 16-aastasel või vanemal isikul ning kolme ja enama lapsega pere vanemal on sooduspiletit õigus osta vaid siis, kui nende rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas. Muul juhul tuleb neil osta täispilet.

Kui isikul aga puudub vastav märge andmebaasides, kuid tal peaks siiski olema õigus sõidusoodustusele, tuleb esitada kontrolörile vastav soodustust tõendav dokument või siis hoolitseda, et tema andmed saaks andmebaasides korda. Seda kas “lisadokument on vajalik” või on “soodustus kontrollitud”, märgitakse ka ID-pileti ostukviitungile. Vajadusel saab ID-piletit ja sellega seotud lisadokumendi vajadust kontrollida ka piletiveebis www.pilet.ee või helistada ID-piletite info- ja ostuliinile 11800 (NB! tegemist on eritariifse numbriga).

Andmebaasidesse ei kanta ja endiselt peavad soodustusi tõendava dokumendi esitama: hoolekandeasutustes viibivad lapsed, vanemliku hoolitsuseta jäetud lapsed, vormiriietuses politseiametnikud, represseeritud ja nendega võrdsustatud isikud ja Tšernobõli aatomielektrijaama (edaspidi AEJ) avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnud.

Ei või olla - Sütiste metsa rajatud puhkekohad ohustavad metsa?

Selline uudis siis tänasest Delfist. Kes teeb jääb süüdi ja kes midagi ei tee, sellel jääb õigust ülegi näppu vibutada. Käisime 1.mail talgutel koristamas ja seda prügi ja tormimurtud oksi ja rämpsu jagus koristamiseks. Märkamatuks ei jäänud ka metsaserval kola ja rämpsu täis kuhjatud hoone, mis põlenudki. Kus siis on Keskkonnamet?

Uudis selline:
Keskkonnaamet: Sütiste metsa rajatud puhkekohad ohustavad metsa

Keskkonnainspektsioon algatas eile järelevalvemenetluse seoses Mustamäe linnaosavalitsuse poolt Sütiste metsa rajatavate puhkekohtadega, sest kaitseala valitseja, Harjumaa keskkonnaamet peab puhkekohti ohuks metsale.

Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats väljendas nördimust keskkonnaametnike kiusu peale seoses Sütiste metsaparki rajatud puhkekohtadega, nimetades nende käitumist kahetsusväärseks, teatas Mustamäe linnaosa valitsus.

„Harjumaa keskkonnaamet pole lillegi liigutanud, et oma valitsetavat Sütiste metsparki kaitsta, veel vähem hooldada ja koristada,“ ütles Laats. „Me pole iial näinud siin ühtegi keskkonnaametnikku, olgu siis prügi korjamas või lõkkeid kustutamas. Kui 1. mai talgupäeval linnaosa koos vabatahtlikega metsa koristas, ei käinud kaitseala valitsejad talgulistele isegi tere ütlemas. Nüüd, kui linnaosa on rajanud metsaparki korralikud kaasaegsed puhkekohad, on keskkonnaametnikud ärganud ja kiusu alustanud.“

Sütiste metspark, ehk Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala valitsejaks on Riigi Keskkonnaamet. Et aga nimetatud amet on oma parkmetsa unarusse jätnud, on tema tegemata töö pidanud enda kanda võtma Mustamäe linnaosa. Linnaosa vanema sõnul pole see küll Mustamäe linnaosavalitsuse ülesanne, kuid risu täis metsa, kus lõkkekolded iga kännujuure taga, niisama pealt vaadata ka ei saa.

„Juba aastaid oleme Sütiste metsparki koristanud, samuti seal omaalgatuslikke tulekoldeid likvideerinud, mida on metsas kümneid, et vältida metsa süttimine. Siit sündiski otsus rajada metsa puhkekohad, kus on kinnised grillahjud, pingid-lauad ja prügikastid. Nii väldime tuleohtu ning õrna taimestiku tallamist omaalgatuslikes puhkekohtades,“ selgitas Laats. „Ka on prügi lihtsam koguda kindlatest kohtadest, kui seda kogu metsa alt korjata.“

Linnaosa valitsuse kinnitusel on aga Keskkonnaamet saanud kaardi, kus täpselt märgitud puhkekohtade asukohad ning ameti esindaja on andnud põhimõttelise nõusoleku nende rajamiseks tingimusel, et linnaosavalitsus neid korras hoiab. „Loodame, et keskkonnaametnikud tõusevad oma laua tagant püsti ja jalutavad metspargi läbi, võrdlevad seniseid omaalgatuslikke lõkkekohti meie rajatud puhkekohtadega ning muudavad oma suhtumist,“ lausus Mustamäe linnaosavanem.

Invatakso või ühistransport?

Invatakso või ühistransport mis on kindlam valik puudega inimesele?

Artikkel ilmus Tallinna Puuetega Inimeste Koja ajakirjas Kojaline 3/2010, lk 19.

Tallinnas on viimastel aastatel muutunud olukord ühistranspordis paremaks. Seda eriti uudiseid vaadates ja teades, et meil liiguvad tänavatel madalad bussid, trollid ja trammid. Kui minna Tallinna linna kodulehele või visata pilk peatuses asetsevatesse sõiduplaanidesse, siis selgub, et madalapõhjalisi ühistranspordivahendeid on, aga neid käib nii harva, et ühest linna otsast teise saamisega võib kuluda mitu tundi aega. Samas ei soosi meie kliima sellist ootamist, ka teeolud talvel lumega on kehvad ja paraku on paljud asutused ka sellistes kohtades, mille lähedale ei vii ühistransport.

Kui minu poole pöörduda küsimusega, et miks nii vähe puudega inimesi kasutavad ühistransporti Tallinnas, siis vastan küsimusega, et millal viimati nägid bussis puudega inimest? Tavaliselt jääb küsija nõutu näoga mõtlema. Siis meenub, et ega ei mäleta jah. Pensionäre kepiga märkab, vahel ka pimedat valge kepi või juhtkoeraga, kuid teisi mitte. Miks on see nii? Vastuseid pole vaja kaugelt otsida, sest kui ise nt ratastoolis inimesega minna ühistransporti katsetama, saab kohe vastuse. Nii võtsidki meie liikumis- ja nägemispuudega inimesed ette 1998. aastal pilootprojekti ja sai alguse invatakso teenus. Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt pakub invatranspordi teenust kohalik omavalitsus ise või korraldab riigihanke ja sõlmib lepingud teenuseosutajatega. Alates 2008. aastast pakuvad invatakso teenust Tulika Takso ja Termaki Autopark.

Kõik ei kasuta isiklikku sõiduautot ja paljud tahavad ise omi asju ajada. Abiks on taksojuhid, kes inimesi abistavad treppidest liikumisel ja taksosse ning hoonetesse. Koostöö bussifirmaga Termaki Autopark on kestnud aastaid, sest firma osutab invatranspordi teenust puuetega inimestele ühisliinidena kooli, lasteasutustesse, rehabilitatsiooni- ja taastusravile ning ratastoolikasutajate tööleviimiseks. Määravaks sai asjaolu, et teenuseosutaja on teinud investeeringuid kaasaegsete invabusside ja varustuse ostmiseks. Samuti kogemused ja mitme tõstukiga bussi kasutamise võimalus, mis võimaldab invataksoteenuse paindlikkust ja kättesaadavust paremal tasemel.

Invatakso teenuse tingimused ja klientide omaosalus on jäänud viimastel aastatel samaks. Isegi limiit on püsinud 500 krooni piires ja omaosalus on invatakso kasutamisel ¼ arvest. Abistamine kuni 1. korrusele on tasuta, kuid igale järgnevale korrusele abistamine on kokkuleppel teenuse osutajaga (tavaliselt 25 krooni korruse kohta). Ratastooli kasutajatele on abiks tõstukiga Termaki invabussid. Samas ei piisa sellest 8 sõidukorrast kuus, et jõuda poodi sisseoste tegema, panka, huviringidesse, tööle, kooli või kohtuma sõpradega, teiste puuetega inimestega… Omaosalus ratastoolibussi invatakso kasutamisel on 10 krooni sõidualustamistasu ja 1.50 krooni läbitud kilomeetrilt. Hädapärased sõidud saavad tehtud, kuid puudega inimeste liikumisvajadused on suuremad ja kulutused transpordile märkimisväärselt suured.

Olulisteks plussideks teenuse arengul on taksojuhtide kogemused, oskused ja taksokasutajate kindlustunne, et nad on teenindatud ja õigel ajal õiges kohas. Miinusteks on piiratud limiit invatakso kasutamiseks ning piisava varuga ratastoolibussi ettetellimise vajadus. Probleemiks on invatakso kasutamise võimaluse puudumine mittetallinlastele ja õppivatele noortele, kes omavad sissekirjutust väljaspool Tallinna. Erivajadustega üliõpilased vajavad invatransporti, mis tagaks ligipääsetavuse kõrgharidusele. Samas transporditeenuse omahinda (330 – 400 krooni tund) ei suuda kõrgkoolis õppivad puuetega inimesed ise tasuda ja talvisel ajal on ühistransport praktiliselt kättesaamatu.

Kui puudega inimene soovib hakata kasutama invatakso teenust, siis tuleb tal pöörduda Tallinna Puuetega Inimeste Koja koordinaatori poole. Takso magnetkaardi väljastame puudega inimesele tingimusel, et 1) ta on kantud Tallinna linna elanikeregistrisse, 2) talle on määratud sügav/raske liikumis- või nägemispuue ja 3) arstitõend, millel kirjas arsti kinnitus, et inimene ei saa oma puude tõttu kasutada ühiskondlikku transporti ja millist abivahendit (nt ratastool, tugiraam, kargud, pimeda valge kepp) ta liikumisel kasutab.

Üks üliõpilane küsis minu käest, et kuidas toimub invataksojuhtide koolitamine. Esmalt pani see mind muigama, sest Tallinna Puuetega Inimeste Koda ei koolita taksojuhte invataksojuhtideks. TPIK ning Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti eesmärk on koolituse käigus õpetada taksojuhte märkama ja arvestama erivajadustega. Kõik algab taksojuhtide tahtest, kes on eelnevalt avaldanud taksofirmas soovi ja valmisolekut hakata teenindama puuetega inimesi.

Taksojuhtide koolitus toimub mitmes osas: esimeses osas räägime liikumispuudega inimeste teenindamisest, abivahenditest ja parkimisest, tutvustame kuulmispuudega inimeste vajadusi ja abistamist, selgitame pimedate ja nägemispuudega inimeste probleeme ja abistamist liikumisel, saatmist taksost hooneteni ja juhtkoera kasutamise vajadust. Peale seda järgneb ratastooliga inimese abistamise õpetus treppidel, tänavatel ning taksojuhid saavad proovida abivahendite kokkupanemist. Oluline on see, et taksojuht peab pakkuma abi ja enne abistama hakkamist kindlasti küsima kliendi käest kuidas, mismoodi ja millal abistada. On inimesi, kes ei soovi abistamist ja tahavad ise võimalikult iseseisvad olla. Teise koolituse osana järgneb koolitus taksofirmas, kus õpetatakse magnetkaardi alusel arvet jagama, arveldama sularahas või pangakaardiga ning limiidi lõppemisel tasu arvestamist.

Kahju on sellest, et meie riigil ja kohalikel omavalitsustel puuduvad võimalused sotsiaalteenuste rahastuse suurendamiseks, mistõttu ei ole suurenenud invatakso limiit. Vajadus teenuse järele on kasvanud, mida iseloomustab eelmisel aastal suurenenud invataksoteenuse kasutajate hulk pea tuhande inimeseni.

Invatakso teenuse kohta vaata lähemalt Tallinna Puuetega Inimeste Koja veebilehelt:

Kojalist loe siit.