27. oktoober 2013

Oktoobrikuu sotsiaalkomisjonis

Selline siis oligi viimane Mustamäe halduskogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjon, mis toimus 15.oktoobril 2013 Haabersti hooldusravikliinikus ja teemaks oli ravimitega varustamine ja apteegisoodustused. Koosolekul osalesid: Mark Levin, Tiia Tiik, Maarika Lillemäe, Alar Sepp. Külalised: Liia Kalv, Kristel Kivinurm, Sten Nurmeta, Heikko Tiits, Rivo Endla, Andra Kaasik, Kerli Vahar. Puudusid: Eva Gustavson, Anna Krais, Matti Tarum, Maret Maripuu, Margarita Tsernogorova.

Mark Levin selgitas, et meil on ravimitega varustajad hulgimüügifirmad (nt apteegiketid jmt) ja Tartu Ülikool koolitab proviisoreid ja farmatseudid õpivad Tallinna Tervishoiukõrgkoolis. Alar Sepp teatas, et kutsus oma üliõpilased koosolekule, sest nad seda ala õpivad ja saavad näha meie komisjoni tööd. Meil on ravimite müük omanikukeskne. Loogiline, et kui apteegil on omanik, siis tema ka apteeki peab. Meil on praegu apteekides palgatöötajad.

Mark Levin küsis, et kuidas on praegu olukord apteekides? Kellel praegune seadus lubab olla juhatajad? Alar Sepp selgitas, et apteekides on juhatajad, kellel seaduse järgi peab olema proviisori haridus. Praegu teevad apteekrid ära ka perearsti töö, nõustavad inimesi, annavad ravimiinfot jmt. Praegu on arutatud, et kas tuua velskrid tagasi, sest arsti järjekorrad on pikad. E-tervisel on võimalus ligipääs ravimite kasutamisele ja IT-lahendused võimaldavad pakkuda selliseid lahendusi, et apteeker ei näe terviseandmeid, kuid näeb ravimeid, mida inimene kasutab ja oskab soovitada, nõustada kliente. Nõustamiseks on vaja palju rohkem meditsiinilisi teadmisi. Mark Levin tundis huvi, et kas oleks mõeldav, et farmatseutidel oleks juures 4. aasta ja nad saaksid farmaatsiatehniku kutse. Alar Sepp rääkis, et Ameerikas on apteegid erinevad ja on sellised kohvikute sarnased asutused, kus töötajad jagavad oma teadmisi, nõuandeid, soovitusi, on ka tervisetooteid müügil jmt. Külaline rääkis, et tema õde töötab apteegis ja seal on klienditeenindajad ning nõu anda saab apteegi juhtajad, proviisorid.

Mina komisjoni liikmena tundsin huvi, et kas on ka tehtud uuringuid või analüüse, et kui suu osakaal on apteegis retseptiravimitel? Mark Levin teadis, et see osakaal on 75%. Maarika Lillemäe: mina ei ole aru saanud, et kuidas kirjutatakse retsept välja ravimile, mille hinnast inimene ise maksab 100%. Mina teadsin, et suure tõenäosusega on tegemist uute ja eriliste ravimitega, mida ei ole kantud sotsiaalministeeriumi soodusravimite nimekirja. Loetelu muutub paar korda aastas aga kõiki ravimeid sinna soodustusega ei kanta ja nii saab inimene retsepti ja maksab ise oma ravimite eest. Mark Levin rääkis, et sellisteks retseptiga müüdavateks toodeteks on ka abivahendid ja unerohud. 

Alar Sepp tundis muret, et meil on probleemiks ka apteegikettide osakaalu suurenemine, mis seab surve alla väikeapteegid. Suurtel kettidel on omanikud, kellel puudub eriharidus ning võib olla ebaeetiline konkurents, survestatakse üksikomanikke, kettidel on pikad maksetähtajad, soodustused jne. See on ohtlik tendents. Samuti on käidud välja mõte, et ravimid kauplustesse tuua. Mina küsisin informatsiooni mõttes järgi, et kas koduõde ostab ka inimesele ravimeid välja, kui inimene neid vajab ja ise liikumisraskuste tõttu apteeki ei suuda minna? Kuidas on ravimite kasutamine hooldusravikliinikus viibimise ajal? Mark Levin: koduõde ei osta ravimeid, inimene maksab ise oma ravimisega seotud materjalid ja ravimid kinni. Ainult ämmaemandal on õigus ravimeid välja kirjutada. Retseptiravimeid kirjutab välja perearst. Kui inimene tuleb meile hooldusravi haiglasse, siis tavaliselt ta võtab oma ravimid ise kodust kaasa. Valuvaigisteid antakse haiglas. Alar Sepp teadis, et meil on Tallinnas munitsipaalperearsti keskused ja siit küsimus, et kas on mõeldavad ka riigiapteegid? Mark Levin selgitas, et nõukogude ajal olid meil riigiapteegid, kuid nüüd on eraapteegid. See ei oleks võrdne konkurents. Külaline avaldas arvamust, et tema arvates peaksid apteekides töötama eriharidusega inimesed. 

Mark Levin küsis, et kas õppeprogrammides peaks olema rohkem praktikat? Üliõpilased vastasid, et heameelega näeksid seda, et üks lisaaasta oleks juures. Mark Levin rääkis, et need inimesed, kes apteegis töötavad vajavad rohkem teadmisi. Praegu on nii, et kui farmatseut lõpetab 3aastase õppe ja seejärel soovib minna edasi õppima proviisoriks ülikoolis, siis ta peab uuest õppima 3 + 2 aastat magistrantuuris. Mina rääkisin oma kogemusest, et meil sotsiaaltöös on nii, et kui mina õppisin rakenduslikus kõrgkoolis kaugõppes 3,5 aastat, siis peale seda sain astuda magistrantuuri ja selle lõpetasin 2 aastaga. Kas meditsiinis ei peaks sarnane olukord olema võimalik? Alar Sepp: proviisorid õpivad rohkem erialaaineid, nt keemiat jmt. Soome ja põhjamaade näitel on kõik võimalik ja on integreeritud õpe.  On ka nii olnud, et meie kooli tullakse õppima Tartu Ülikoolis ja siis on võimalik ainepunkte üle tuua. Kuna õppekavad ei ühti, siis on teoreetiline õpe ja praktiline õpe, mis on pealiskaudsem. Meil on tervishoiukõrgkoolis eurorahad, millega on laboratooriumid sisustatud ja on loodud suurepärased võimalused. Alar Sepp teatas, et perearsti õdede tähtsus on tõusnud ja mina saan oma pereõega kõik asjad korda aetud. Elanike tervishoiu teadlikkus peaks tõusma. Maarika Lillemäe tundis muret, et meil inimesed ei mõista ja ei väärtusta oma tervist, on alkoholiprobleeme, ei ole sundravi. Küll tegeleme probleemidega, kuid ennetustööga on vaja rohkem tegeleda. Mina selgitasin, et inimene peab ise hoidma oma tervist ja vastutama oma tervise säilimise eest. On palju inimesi, kes ei osta retseptiravimeid erinevatel põhjustel välja ja seda näitavad ka kiirabide väljakutsed ja EMOde vastuvõttudes järjekorrad. Inimesed peavad muutuma teadlikumateks ja oma tervist hoidma ning ravima oma haiguseid arstide ettekirjutuste järgi. Külaline rääkis, et tema näeb tulevikus e-apteekidena, kus inimene tellib ravimid endale postiga koju. 

Mark Levin koosoleku juhatajana selgitas, et inimene peab teadma mida ta teeb ja apteegis suhtlemine peab jääma. Isiklik kontakt on oluline ja apteekril on nõustaja roll, kui märkab, et ravimitoos on suurem, siis saab sekkuda ja selgitada inimestele.  Lõpetuseks tahan öelda, et peavad olema täpsed reeglid, millega saab aidata ja millega ei saa olla tervishoiutöötaja. Ja ongi kõik, 4 aastat on möödunud Mastamäe halduskogus ja komisjonides ning minu töö sai sel korral tehtud. Oli huvitav, hariv ja arvendav koostöö paljude asjalike, uute ja toredate inimestega.

Kommentaare ei ole: