6. jaanuar 2011

Kas istuda kodus või lasta paremini lund koristada

Lumekoristus jätab soovida ja võtab aega. Labidas on minu igapäevane töövahend, mis sõidab ka autos kaasas. Invatakso limiit on nii pisike, et sellest järkud paariks sõiduks kuus. Häbi on, et puuetega inimeste invatakso teenuseks ei leita mitmendat aastat lisaraha ja kui varem oli limiit 800 krooni talvekuudel, siis nüüd on ta 32 eurot (500 krooni) ja ratastoolis klient saab välja 4 korda kuus, mis on haletsusväärne. Ühistransport on aga sinnani ei suuda liikuda tavaline inimene, puudega inimesest ja eakatest rääkimata.

Vanasti olid majahoidjad hoolsamad aga nüüd juba teist talve loodetakse vaid trktori peale ja nii ma siis õhtuti harja ja lumelabidaga lund viskan. Miks kardavad inimesed lumelabidat kätte võtta. Teeme ära Eesti moodi ja koristame ise lund, kui iga autokasutaja oma auto eest ja tagant ja kõrvalt lumew haljasalale viskaks, siis oleks kohe plats puhas. Eesti vanasõna: jõuad auto osta, jõuad ka lumelabida muretseda!

Siit siis tuleb see artikkel, millega võib olla rahul, kuid teadmiseks ajakirjanikele ratastooli ei saa puudega inimesi ei aheldada ega ahistada, vaid ratastool on liikumisabivahend, mis võimaldab liikuda. Tegelikult positiivne ja tore artikkel. Tähtsaim on see, et järgmise päeva hommikuks olid lumehanged sealt kolmnurgast ohutussaarelt kadunud.

Umbes teed jätavad puudega inimese koju

Ratastooliga sõidetavad teed lõpevad hangedega, kust ei pääse isegi jalgsi läbi.
Ulvar Käärt 06. jaanuar 2011 07:30

Inimesed, kellel on all kaks tervet jalga, võivad lumepudrustel tänavatel või üle hangede kulgevatel kitsukestel rajakestel ukerdades praegu õnnelikud olla: mis sellest, et liikumine kulgeb vaevaliselt, pääsevad nad siiski edasi. Neil, kes on ratastooli aheldatud või sunnitud karkude ja kepiga käima, ei jää kõrvalise abi puudumise korral muud üle kui kodus istuda.

„Lume- ja jäävabasid kõnniteid ja ülekäigukohti, kuhu ratastool kinni ei takerduks, pole ma linnas mitte kuskil kohanud,” tõdes Eesti liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Auli Lõoke iga päev Tallinna tänavail näha oleva põhjal. „Mõnes kohas on tõesti mõni tänavalõik sõidetav, kuid see lõpeb tavaliselt peagi hangedega ja kitsaste radadega, kust pääseb vaevu isegi jalgsi läbi.” Seejuures pole liikumispuudega inimestel kehva lumekoristuse tõttu võimalik ka ühissõidukeid kasutada. „Madalapõhjalised bussid ja trollid on meil küll olemas, kuid mis kasu nendest on, kui peatused kas lumest puhastamata või siis ei pääse neile ligigi,” selgitas Lõoke.

Nii pääsevad liikumispuudega inimesed kodust välja ja tööl käima ainult oma auto või invataksoga. Tallinnas Mustamäel elav Arko Vool ütles, et tema kuulub nende õnnelike ratastooliinimeste hulka, kes saavad praegu autoga tööl käia. „Kõige raskem on jõuda koduukse juurest autoni ning siis autost tööukseni. Kodu juures pole majahoidja lume koristamisel just kõige usinam ning elukaaslaseta, kes mind autoni veab, peaksin lihtsalt kodus istuma,” tähendas Vool.

Kasutab invateenust

Jüri Järve, kes liigub samuti ratastoolis, ütles, et tema kasutab hommikul kodunt tööle ja õhtul sealt tagasi tulekuks linna pakutavat invatransporditeenust. Kuus maksab ta selle teenuse kasutamise eest 18,53 eurot (290 krooni). „Need, kes tööl ei käi, on tõesti sunnitud kogu sellise talve kodus istuma.” Järve osutas, et ühes lumerohkusega on probleemiks muutunud ka invaparkimiskohad. „Poodide parklates on invakohtadele enamasti kas lumi kokku kuhjatud või siis on need väga kehvasti puhastatud,” tõdes Järve.

Lumevall tuleb teeotsast ära lükata

•• Raplamaal Rootsi külas elav Arno Piirsalu sõnas, et hoiab oma kodutee kogu aeg lumest puhtana, kuid iga kord kui sahk riigitee puhtaks lükkab, on teeotsas ees suur lumevall. „Mis siis saab, kui kiirabil on vaja kohale tulla? Nad ei pääse ju ligi. Ja vanainimesed, kel on vaja kas või poodi minna, ei pääse ju kuidagi üle nende kõrgete vallide ronima,” lausus Arno.

•• Arno rääkis, et on nii sahkajatelt kui ka kohalikust valla- ja teedevalitsusest uurinud, kas tõesti ei saa lund nii lükata, et ka teeotsad puhtaks jääksid. „Igalt poolt on öeldud, et teisiti ei saa ja mujal maailmas tehakse ka nii,” märkis Arno.

•• Allan Kasesalu maanteeametist tõi esile, et Eesti maanteedel kehtiva kõrgeima hooldustaseme „kolm” puhul tuleb tee lumest puhastada viie tunni jooksul pärast lumesaju lõppu ja väiksema liiklusintensiivsusega kõrvalteedel, kus kehtib seisunditase „kaks”, tuleb tee puhastada 12 tunni jooksul pärast lumesaju lõppu. „Ristuvate teede otsad võivad jääda mõneks ajaks lumevalli alla, kuid teehooldaja peab need kõrvaldama,” märkis Kasesalu.

Linnas ratastooliga liikumist demonstreerinud Arko Vool jäi juba esimese ülekäigu juures lumme kinni. Foto: Terje Lepp

Kommentaare ei ole: