25. oktoober 2009

18 aastat proua Tiigina


Tänase päevani olen siis olnud juba 18 aastat Tiik, Tiia Tiik. Kuna minu neiupõlve nimi oli suht keeruline Everst, siis olen rahul. Hea ja lihtne eesti nimi. Lühike ja meeldejääv. Nii ta tundus aga kui mind selle nimega kutsuma hakkati, siis algselt ei jõudnud üldse kohale, keda arstivastuvõtul kabinetti kutsuti. Pärast ajas naerma.

Siis tuli harjumus ja sellele lisaks ka kaks poisslast. Abielu jäi küll lühikeseks (ametlik lõpp 1997.jaanuar) ja poiste väikelastest suureks kasvatamine parajaks kaktsumuseks, kuid nüüd nad on minust pikemaks sirgunud ja parajad teismelised. Saab juu suurem poeg Imre märtsi lõpus juba täisealiseks (18!) ja pesamunagi juba käib 15.eluaastat. Jah olid ajad. Kui meenutada seda kuldset ja natuke porist sügishommikut 25.oktoobril 1991. aastat, siis oli kõik kaunis ja pidulik. Eriti veel musta Volgaga sõit abielu registreerimisele Roosikrantsi tänavale ja pärast fotograafi juurde, kui sellel aparaat järsku rikki läks ning seetõttu me kudagi autosse ära ei mahtunud. Onudest lillepoisid Almar ja Kristan meie põlvedel, lisaks varuautojuht ja puilmaisa Antsu väga hea peretuttav Mai. Kahjuks jäid pooled pildid tegemata, sest fotograaf hahtus registreerimiselt ja üldpilt ja koos vanematega pilt jäi tegemata, kuid mälestused jäid ja pulmapilte siia riputama ei hakka. Parem üks tõeliselt ilus Volga ja mälestused 18. pulma-astapäevast.

Kommentaare ei ole: