5. oktoober 2009

Spordiraha taotlemise raske aeg

Olen spordiklubiga seorud olnud juba umbes 10 aastat. Ja tundub, et selle aja jooksul on palju muutunud, lisandunud on mitmeid uusi spordiklubisid, spordihalle, väljakuid ja ujulaid. Ent tava inimesele ja puudega inimesele jäävad paljud luksuskaubaks. Osalt hinna poolest, sest kallis on maksta lastele ja ka oma sportmise kulusid täise mahus. Hea näitena saan tuua Nõmme suusakeskuses, kus tõepoolest oli möödunud talvel võimalik 30 kroonise tasu eest laenutada suusavarustust ja see ongi minu meelest ligilähedane summa, mille eest lapsed ja noored saaksid sporti teha. Kui summa läheb kallimaks 100 kroonist ühe pereliikme kohta ja kui pereliikmeid on 3-4, siis on see ikka kallis ja pigem luksus meie palkade suuruse juures. Kui noorim võsuke hakkas sulgpalli treeningutes käima, siis algselt oli omaosalus 140 krooni kuus, seejärel suurenes pidevalt ja selle aasta alguses küsiti juba 750-850 krooni kuus, mis tõttu pidin loobuma hinna tõttu ja teisalt ka treeningute kehvema kvaliteedi tõttu. Tahaks ja ootaks, et sellise raha eest peaks laps saama kvaliteetset ja rohkem individuaalset trenni, kuid kui laps poole treeningtunnist varupingil oma mängu aega ootab, siis kaob huvi ja kerkib üles küsimus, et mille eest ma oma raha välja käin. Ka minu suurem noormees käib trennis jõusaalis, kus algsel lubati 315 kroonis tasu, hiljem lähemalt uurides selgus, et see summa on vaid 2 nädala Arctic Sport Cllubi kasutamise tasu. Lubasin 17 aastasele pojale ja aastase lepingu me vormistasime. Suvel hingasin kergendatult, sest siis oli võimalik saada nn maksepuhkust.

Suuurem probleem on puuetega inimeste sportimise võimalused, sest erinevate vajaduste tõttu ja puude raskusastmega seoses vajavad need inimsed erinevat lähenemist treeningutel, lisavarustust ja kohandatud keskkonda. Samuti pole mõeldav, et pimedad või liikumispuudega inimesed ühtesid treeninguid teeksid. Kui siis on sarnasus ujumises, kuid mujal on niivõrd erinevad sportimisvajadused, et raske on leida treenereid. Kurb oli tõdeda, et linn vähendas 2.poolaasta sporditoetust üle 50% ja seadis meile uued tingimused spordialade ja treeningute kohta alates järgnevast aaatast. Mõru maik jääb suhu, kui kokkulepped, mis on aastaid kehtinud, süsteem lammutatakse ja needki vähesed liikumispuudega lapsed, kes varem treeninguid said kasutada peavad loobuma ebapiisava rahastuse ja treeningutele seatud piirangute tõttu.

Pigem peaks linn rohkem toetama individuaaltreeningutega tegelevaid puuetega inimeste MTÜ-sid, sest nende inimeste sportimisel peab olema tagatud individuaalne lähenemine, kohandamine ja väiksemad rühmad. Neid kulutusi on palju ja kahjuks leidub Tallinnas vähe spordikoole, kes puuetega inimestega tegelevad. Lihtsalt ei teata, ei osata ja ei mõelda niikaugele kui uusi hooneid ehitatakse. Näitena võib tuua uue kaasaegse Haabersti Vabaaja Keskuse, kus küll on ligipääsetav keskkond, kuid ujulasse ratastooli kasutav klient ei saa.

Lõpetuseks arvan, et tegelikkuses võiks linnavalitsuse eelarve kaudu toetada sportimist ja dotatsioni maksta spordiklubidele, sh spordihalle, ujulaid jmt, et inimestel oleks parem tervis, treenitud vorm, pikeneks tervelt elatud eluaastate arv. Tehkem siis väikse Eesti kohta universaalsemaid asju, mis sobivad nii väikelastele, noortele, puudega inimestele kui eakatele. Terves kehas terve vaim.

Lisan ka tänase Eesti Päevalehe artikli lingi, mida soovitan lugeda:
ANALÜÜS: Pearahaküttide raske aeg
http://www.epl.ee/artikkel/479437

Kommentaare ei ole:

Kevadpuhkus Türgis 2

Tuba oli väga hea asukohaga, kõik mugavused ja ligipääsetavus ja kohandused ka Arko jaoks. Piisavalt ruumi rõdule pääsemiseks. Muideks kodus...